Eesti noorte matemaatikute Soome põhikoolide matemaatikaolümpiaadi võistlusreis oli edukas

Ajaloost on teada, et linnad pidasid omavahel turniire. Kohalikud aadlikud armastasid vaatemänge ja turniiridel oli lõbu laialt. Paljud teavad, et turniiridel veheldi mõõkadega või ratsutati ja susiti teineteist piikidega. Vähem on teada teise linna rahvast mõnitavaid luuletusi, mis kinnitati linna värava külge või kõrvale. Aga Tallinna Reaalkoolist pärit kaks noort rüütlit Artjom ja Henri esindasid Eestit soomlaste põhikooli matemaatikavõistlusel. Mindigi laevaga 15. jaanuari õhtul ülemere naabrite linna Helsingisse, et järgmisel hommikul mõõtu võtta riigis, kus elavad andekad matemaatikahuvilised.

Nagu mõnel viimasel aastal kombeks toimus võistlus Helsingi Ülikooli Kampuses ja täpsemalt hoones nimega Exactum, kus õpitakse informaatikat, matemaatikat ja statistikat ehk eksaktsemaid distsipliine. Hommikuks, kella 11 oligi hoone fuajeesse kogunenud pea 100-pealine vägi. Peeti innustavaid mõminakõneseid oma hoolealustele – pea vastu, anna endast parim, ole vapper jne. Mõned tegelesid ka soojendusega, oli näha sülearvuteid, kust jäeti meelde paremaid võtteid ja trikke ehk valemeid, teised olid piigi asendanud pliiatsiga ning kilbi paberilehega ning asjatasid vanade harjutuste praktiseerimisega. Vehklemist ja saginat oli omajagu. Peagi kutsuti ligikaudu kolmveerandsada gümnasisti III korrusele, kus võisteldi matemaatikas, keemias ja füüsikas. I korrusele jäid põhikooli õpilased, sealhulgas Artjom ja Henri, kes asusidki võitlema raevukalt eelkõige iseenda ja soome õpetajate poolt loodud matemaatika ülesannetega.

Põhikoolist pärit õpilastel ei olnud lihtne, sest ülesandeid, millega lühikese ajaga tegeleda, lahendada ja punktid kirja saada, oli palju. I osa kestis 30 minutit ja seal oli kuus „soojendusharjutust“: pidi lõikuvate sirgetega joonisel välja arvutama 4 nurka; üks protsentülesanne; vihje põhjal oli vaja korrutada kaks maatrikist; meelde oli vaja tuletada keskajast pärit Viete’ teoreem; pisut kombinatoorikat ja jäägiga jagamist. Võistlejad pidid olema heas vormis ja mitmekülgsed ning avatud uutele võtetele.

Pärast veerand tundi kestnud lõdvestusi ja puhkust asuti kolmveerand tundi kestnud teise vaatuse kallale. Seal oli tegemist hea rüütlikultuuri juurde kuulunud võistumängudega – täringutega. Võistlusvahendit pidi hästi tundma, näiteks et tollel on pool tosinat tahku, et vastastahkudel olevate silmade summa on korrektsel mänguvahendil alati 7. Siit tuli ka üks küsimus, kui uuriti keerulisemat tegelast, millel koguni 20 tahku ehk platoonilist keha nimega ikosaeederit. Mitu auku peab torkama kahele vastastahule, et ikosaeeder „maha võtta“? Mitu auku on tahul, kui vastastahul on neid 7? Kuidas meeldiks aga selline probleem: Sa viskad ühte tavalist täringut mitu korda järjest. Sa jätkad täringu viskamist seni, kuni oled saanud kahel järjestikusel viskel sama arvu silmi. Milline on tõenäosus, et lõpetad täringu viskamise hiljemalt viiendal viskel?“ Aga paistis, et umbseks mõeldud ruumist väljunud noored matemaatikud ei kartnud täringuid ega kedagi. Keegi ei minestanud, vaid mõni imestas, et sellised ülesanded sellel korral.

Taas oli väike hingetõmbepaus, et siis juba minna vastu viimase osale, kus anti lahendamiseks 6 ülesannet. Koostajad arvasid, et ühtegi pole võimalik 10 minutiga lahendada ja seega las võistlejad ise valivad omale meelepärasemaid vastaseid. Taas oli valik kirju. Esimene oli väga lühikese tekstiga, aga peaks ütlema, et väga tüütu vastane. Vaadake ise: „Mitu kolmega jaguvat arvu saab moodustada numbritega 1, 6, 0, 1, 2, 0, 2 ja 6?“ Üks ülesanne palus kontrollida, kas funktsioonide paari võib liigitada pöördfunktsioonideks. Teises oli vaja lahti harutada ja vastastikku ära koondada liikmeid summas (vaata allolevalt pildilt). Viimases ülesandes uuriti võõrastemaja numbrite süsteemi, kas on võimalik, et ühel korrusel kolmest on kahe külalise toanumbrite keskmine 16, aga teisiti võttes on kahe külalise keskmine 21. Kusjuures toanumbril esimene number näitas korrust.

Image

Kuna võistlus oli olnud väga pingeline, siis polnud kohe selge, kes oli parim. Aga märgati, et kulutatud energia on vaja taastada. Sestap mindigi naaberhoones asunud sööklasse kõhutäit saama.

Pikk õhtu ja ka laupäeva hommik olid vabad ja meie vaprad võistlejad suundusid Helsingi ümbrusega tutvuma. Käidi kunstinäitusel hoones nimega Amos Rex (muide Rex on keskajal tuntud keeltes Kuningas). Seal oli vahva, sest ise sai ennast paigutada kunsti sisse. Näiteks võis ennast visata majaseinale pikali ja seda oli kõrvalt üsna naljakas vaadata. Soomlased on kuulsad disainerid. Nende tooteid on paljud käes hoidnud, näiteks Fiskarsi puss, kirves, käärid jms või siis Nokia telefonid (kaasaskantav ehk mobiiltelefon on soomlaste jaoks lihtsalt matkatelefon, vaat nii sportlikud ja võistluslikud on nad). Disain ei saa kunstita ja soomlased on uhked oma rootslase ehk Tove Janssoni ja muumitrollide üle. Muidugi nägime ainult tükikest sellest maailmast. Laupäeva hommikusse mahtus veel tehnikat ja disaini. Araabia asub Helsingis täpsemalt, Araabias asub Helsingi vanem osa. Araabias toodeti igasuguseid savist asju: tasse, tirinaid, WC-potte ja muud. Seal lähedal asus ka Tehnikamuuseum, kus eksponeeriti puidu töötlemise ja tootmisega seonduvat, aga lisaks ka maavarade kaevandamist.

Exactumis algas autasustamine täpselt kell 17.15 Kunniakirjade ehk diplomite jagamine. Kõik ausad võistlejad said kunniakirja, tehti pilte. Meie kangelased said üldkokkuvõttes kolmanda ja neljanda koha. Sellel korral tundub, et kodutanumal võistelnutest kahel paremal oli väike eelis. Aga märtsis saab seda veel näha, kes on kõvemad matemaatikud, kas eestlased või soomlased, sest siis tulevad kaks paremat võistlejat Soomest Eestisse auhinnalisi kohti püüdma.

16. jaanuaril toimunud Soome põhikoolide matemaatikaolümpiaadi võistlusreisi muljeid jagas noorte mentor Hannes Jukk. Tulemustega saab tutvuda Tartu Ülikooli teaduskooli rahvusvaheliste olümpiaadide alamlehel.