Rahvusvaheline informaatikaolümpiaad (IOI) toimus tänavu Lõuna-Ameerikas, Sucres, Boliivias. Eesti võistkonda kuulusid Kristjan Lepp (Ülenurme Gümnaasium, 9. kl), Agnes Tennisberg (Jaan Poska Gümnaasium, 11. kl), Rasmus Joel Raidjõe (Tallinna Mustamäe Riigigümnaasium, 10. kl) ja Rain Martin Ohlau (Tallinna 21. Kool, 11. kl). Võistkonna juhendajad olid Targo Tennisberg ja Tähvend Uustalu.
Sucresse reisimine kujunes keerukaks, sest linn asub 2800 meetri kõrgusel Andide mäestikus ning sinna jõudmine võttis enamikul tiimidel poolteist kuni kaks ööpäeva.
Sucre näol oli tegu ilmselt kõige raskemini ligipääsetava asukohaga, kus olümpiaad on kunagi toimunud, Sucre linn asub keset Andide mäestikku 2800m kõrgusel. Oma kodust sinna saamine võttis enamikul tiimidel lennuplaani järgi poolteist-kaks ööpäeva, millele lisandus asjaolu, et kõik Boliivia siselennud hilinesid 1-3 tundi või jäid üldse ära, nii et pea enamik tiime pidid mingeid reisimuudatusi korraldama. Näiteks Tai ja veel mõni tiim ei saanud ärajäänud lendude asemel lõpuks aga üldse siselennupileteid ja sõitsid viimase otsa bussiga, 13 tundi mööda Boliivia mägiteid.
Kohapeal lisasid väljakutseid kõrguse mõju ja ebaregulaarne lennuühendus. Võistluse korraldus oli paindlik, kompenseerides planeerimisraskusi kohalike sõbralikkuse ja leidlikkusega.
Lendusid ilmestanud kaootiline olukord iseloomustas ka kogu kohalike korraldajate kogu ülejäänud planeerimisprotsessi (või selle puudumist), kuid puudujääke kompenseeriti suure sõbralikkuse, abivalmiduse ja paindlikkusega muudatuste osas. Pole piisavalt busse? Tuuakse kusagilt maa alt mingid vanad romud kohale, aga sõidetud saab. Võistluse ajal elektrikatkestus ja keegi pole proovinud, kas diiselgeneraator töötab? Kombineeritakse hunnik UPS-e, mis minuti täpsusega vastu peavad. Žürii saalis külm? (Boliivias on praegu ju talv) Mõne tunniga on kusagilt leitud gaasisoojendid, mis ruumi ümber üles seatakse. Soojenditel on küll peal hoiatussildid „siseruumides mitte kasutada“, aga tühja kah.
Võistlusülesanded sidusid algoritmilise mõtlemise kohaliku temaatikaga. Ülesannete seas oli näiteks laama teekonna leidmine üle mäestiku ja dinosauruste rännuteede tuvastamine jälgede põhjal. Eesti parima tulemuse saavutas Kristjan Lepp, pälvides pronksmedali. Olümpiaadi üldvõit läks Hiinasse, Hengxi Liu kogus 98,5% võimalikest punktidest.
Kohal olid ka mitmed tehisaru arendavad firmad, kes oma parimatel mudelitel samu ülesandeid lasksid lahendada. Paar nädalat varem oli tehisaru saanud kõrge tulemuse rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil, kuid informaatika osas pole tulemusi veel avalikustatud. Hea meel oli aga OpenAI firma delegatsiooni koosseisus kohata Oleg Mürki, kes aastatel 1995-97 ise Eesti IOI võistkonnas oli ning ühel korral ka kuldmedali ära tõi.
Lisaks võistlemisele tutvusid osalejad kultuuriprogrammis muuseumide, kloostrite ja kohalike turgudega. Eesti tiimi giidiks oli kohaliku kooli õpilane Fernanda, kes näitas külalistele ka oma lemmikkohti ning viis neid vaatama maailmas suurimat dinosauruste jälgede leiukohta.
Kui ametlik kultuuriprogramm sisaldas kloostreid ja muuseume, siis Fernanda viis meie õpilasi veel oma lemmiksöögikohtadesse ja turgudele, kus põliselanikud (41% rahvastikust) oma käsitööd ja aiasaadusi müüsid. Parimaks atraktsiooniks oli meie arvates aga linna lähedal asunud kuuskümmend kaheksa miljonit aastat vanade dinosauruste jälgede leiukoht. Tegu on suurima sarnase paleontoloogilise leiukohaga maailmas, kuid kuna sinna oleks kuuesaja inimesega raske kohale minna, siis osad tiimid tegid lihtsalt omal käel ekskursiooni.
Rahvusvahelisel informaatikaolümpiaadil osalemist rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning korraldab Tartu Ülikooli teaduskool.
Informaatikaolümpiaadi (IOI 2025) ülesannetega saab tutvuda ametlikul olümpiaadi kodulehel.