Satelliidiandmed viisid esmakursuslased teadusesse

Tartu Ülikooli teaduskooli programmis „Talendid Tartusse!“ uurisid esmakursuslased Artur Asi ja Oliver Albert Hallik Euroopa esimese geostatsionaarse välgudetektori Lightning Imager (LI) andmeid ning esitlesid oma tulemusi Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika seminaril.

Teaduskooli programmis „Talendid Tartusse!“ pakutakse Tartu Ülikooli õppima asuvatele võimekatele noortele tavapärasest mitmekesisemaid õpivõimalusi. Mõlemad üliõpilased osalesid Tartu Ülikooli füüsika instituudi ja kliimauuringute keskuse projektis „Välgu registreerimine Euroopas ja Aafrikas geostatsionaarselt orbiidilt“. Projekti juhendasid kliimateaduste professor ja kliimauuringute keskuse juht Piia Post ning Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Kasutamise Organisatsiooni (EUMETSAT) kaugseire teadur Sven-Erik Enno.

Tartu Ülikooli füüsika bakalaureuseõppe esimese aasta üliõpilane Artur Asi jõudis programmi „Talendid Tartusse!“ teadussuuna juurde ilmahuvi kaudu. Kui ta nägi projektide seas võimalust uurida välguandmeid, tundus valik loomulik. „Olen ilmahuviline ja käinud ka ise torme vaatlemas. See projekt kõnetas mind, sest tahtsin välkude ja äikese kohta rohkem teada saada,“ ütles Asi.

Tartu Ülikooli informaatika bakalaureuseõppe esimese aasta üliõpilast Oliver Albert Hallikut köitis projektis satelliidiandmete ja programmeerimise seos. Gümnaasiumis tegi ta uurimistöö satelliitidega seotud teemal ja projekt „Talendid Tartusse!“ andis talle võimaluse töötada geostatsionaarse satelliidi andmetega juba ülikooliõpingute alguses.

Euroopa esimene geostatsionaarne välgudetektor pakub uusi võimalusi

Projektis kasutatud andmed on pärit EUMETSAT-i kolmanda põlvkonna geostatsionaarselt meteoroloogiasatelliidilt MTG-I1, mis lennutati orbiidile 2022. aastal. Satelliidi üks märkimisväärsemaid uuendusi on Euroopa esimene geostatsionaarne välgudetektor LI, mis võimaldab ööpäev ringi registreerida välgu põhjustatud valgussähvatusi pilvetippudel.

Nende andmete põhjal saab mõne kilomeetri täpsusega välja arvutada välgulöökide aja ja asukoha ning edastada info kiiresti lõppkasutajatele. Umbes 36 000 kilomeetri kõrgusel asuv geostatsionaarne orbiit võimaldab jälgida väga suurt ala Euroopast ja Aafrikast ning luua uusi võimalusi välgu uurimiseks ka neis kohtades, kus maapealseid mõõtevõrke on vähe või kuhu on ligipääs keeruline.

Projekti raames said üliõpilased töötada suurte andmekogudega, programmeerida, analüüsida LI-ga tehtud mõõtmisi ja visualiseerida tulemusi.

Arturi töö näitas satelliidi lisandväärtust ka põhjas

Artur Asi keskendus oma töös sellele, kas ja kui palju lisandväärtust annab LI võrreldes maapealsete välgudetektorite süsteemidega. Ta uuris uue instrumendi välguandmeid põhjapoolsetel laiuskraadidel, eeskätt Eestis ja Soomes, ning võrdles neid maapealsete mõõtmistega.

Juhendaja Sven-Erik Enno sõnul näitasid tulemused, et LI lisandväärtus ei ilmne ainult Aafrikas, vaid ka Euroopas ja Skandinaavias. Enno sõnul saavutati sellistel laiuskraadidel esimest korda maailmas geostatsionaarsel orbiidil töötava välgudetektoriga nii täpsed mõõtmistulemused.

Artur Asi sõnul muutis projekt tema arusaama teadusest praktilisemaks ja põnevamaks. „Teadus on palju põnevam, kui see esmapilgul paistab. See ei ole ainult numbrid ja andmeanalüüs. Näiteks sain tänu projektile teada, kuidas äike Eestis välja näeb, kus seda esineb ja kui suuri torme meil on,“ ütles ta.

Image

Oliver Albert uuris tormirakkude jälgimist