Autor:

Erakogu

Olümpiaadid Eestis (1953-2023)

Eestis on pikaaegne olümpiaadide korraldamise traditsioon, mis pakub arengu- ja õpivõimalusi andekatele õpilastele. Olümpiaade saab pidada kõige süsteemsemaks pikaaegseks andekate hardusprogrammiks Eestis. (HTM)

Koolinoorte aineolümpiaadide sünd

Elts Abel

Eellugu

Matemaatika ja füüsika ülesannete lahendamise konkursid koolinoortele said alguse 19. sajandi II poolel. Nii ühiskonna kui ka matemaatika- ja füüsikateaduste kiire areng Euroopas tingis vajaduse leida rohkem ja rohkem täppisteadustes andekaid noori, kes asuksid teadmisi täiendama vajalikel erialadel ülikoolides. Oma eriala tutvustamise ja andekate noorte leidmise kohustuse võtsid esialgu enda kanda teadlaste ja aineõpetajate ühendused (seltsid). Kõrvuti teadusajakirjadega hakati asutama ajakirju ka koolinoortele, kus lisaks eriala populariseerimisele pakuti lahendamiseks ka huvitavamaid ja raskemaid ülesandeid. Esimene taoline ajakiri (Journal de mathématiques élémentaires) asutati juba 1876. aastal Prantsusmaal. Mõningatel andmetel korraldati esimene matemaatikaülesannete lahendamise võistlus Rumeenias küll juba 1889. aastal, kuid see ei osutunud jätkusuutlikuks ja hääbus lihtsalt ühe ajakirja ülesannete nurgakeseks. On andmeid, et 1894. aastal asutati ka Odessas matemaatika-füüsika ajakiri õpetajatele, üliõpilastele ja õpilastele, kus oluline osa oli taas ülesannetel. Samal, 1894. aastal loodi Ungaris samuti õpilastele ja õpetajatele mõeldud ajakiri „KöMal“ (Középiskolai Matematikai és Fizikai Lapok), mis tegutseb tänapäevani ja on hetkel Ungari vanim tegutsev ajakiri. Oluline samm aineolümpiaadide väljakujunemisel astuti juba ajakirja asutamise aastal, kui Ungaris hakati korraldama iga-aastasi matemaatikaülesannete lahendamise konkursse. Need võistlused on kandnud tuntud teadlaste Eötvös’i ja ka Kürscháki nime. Hiljem on matemaatikaülesannete lahendamise võistlustele lisandunud vastavad konkursid ka füüsikas (tänapäeval ka informaatikas). Alles 20. sajandi 30ndatel aastatel lisandusid Ungaris toimuvatele võistlustele analoogilised ülesannete lahendamise võistlused meie idanaabri üksikutes linnades, nagu Leningrad, Moskva, Tbilisi ja Kiiev.

Matemaatikas ja füüsikas oli välja kujunemas teatud tüüpi võistlus, mille korral

tegemist oli individuaalvõistlusega,
ülesanded kuulusid keskmisesse või kõrgemasse raskusastmesse,
hinnati kirjalikult esitatud põhjalikku ja korrektset lahendust,
lahendada tuli etteantud aja piires,
lahendati (üldjuhul) etteantud kohas järelevalve all.

Taolist tüüpi võistlusi hakatigi edaspidi kutsuma olümpiaadideks.

Täppisteaduste olümpiaadide algus Eestis.

Esimene ülesannete lahendamise võistlus Eestis oli olümpiaadi tüüpi võistlus ja see toimus 1950. aastal. Keskkooli õpilastele pakuti lahendamiseks ülesandeid matemaatikast, füüsikast, keemiast, astronoomiast ja mehhaanikast. Võistluse initsiaatoreiks olid H. Epler, I. Petersen, A. Tümanok, M. Tamm ja T. Ilomets ning ülesanded koostasid Eesti kõrgkoolide õppejõud ja üliõpilased kooskõlas ENSV Haridusministeeriumiga. Järgmine taoline võistlus toimus 1953/54. õa kevadel. Seekord ja edaspidi lahendati ülesandeid vaid kolmelt alalt: matemaatikas, füüsikas ja keemias. Nimetatud aastal otsustati muuta selline võistlus iga-aastaseks ja hakata nimetama neid täppisteaduste olümpiaadideks. Alates neljandast täppisteaduste olümpiaadist asuti sama üldnimetuse all korraldama eraldi olümpiaade nii matemaatikas, füüsikas kui ka keemias. Esimesed 6 täppisteaduste olümpiaadi peeti kahevoorulistena ja lõppvooru kutsuti vaid parimaid koolivooru ülesandeid lahendanud abituriente.

Tartu Riikliku Ülikooli 3. aprilli 1959. aasta ajalehest saame lugeda väikest kokkuvõtet 6. täppisteaduste olümpiaadi kohta.

https://dea.digar.ee/?a=is&oid=truajaleht19590403&type=staticpdf&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

Rahvusvaheliste olümpiaadide teke.

Oluline murrang olümpiaadi tüüpi võistluste arengus toimus vahetult pärast teist maailmasõda. Juba mõni aasta pärast sõja lõppu toimusid matemaatikaolümpiaadid pea kõigis Kesk-Euroopa nn sotsialismileeri maades. Rumeenia Matemaatikute ja Füüsikute Seltsi initsiatiivil korraldati 1959. aastal esimene rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad, milles osalesid sellised maad nagu Bulgaaria, Nõukogude Liit, Poola, Rumeenia Saksa DV, Tšehhoslovakkia ja Ungari. Sellest sai alguse iga-aastane traditsioon. Mõne aasta pärast liitusid nimetatud rahvusvahelise võistlusega ka Jugoslaavia (1963) ja Mongoolia (1964). Tõeliselt rahvusvaheliseks muutusid need võistlused alates 1965. aastast, kui võistlema asus Soome ning aastast 1967 ka Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Rootsi. Nüüdseks on osalejate riikide arv rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil ületanud juba saja piiri.

Esimese rahvusvahelise olümpiaadini jõuti füüsikas 1967. aastal ja aasta hiljem samuti keemias ning 1989. aastal ka informaatikas. Peale nimetatute kannavad olümpiaadide nime tänapäeval veel kümned rahvusvahelised koolinoorte võistlused erinevates ainetes, kuigi nendel võistlustel pakutavad probleemid ei saa aine spetsiifikast sõltuvalt vastata kõigile klassikalise täppisteaduste olümpiaadi tunnustele.

Rahvusvaheliste olümpiaadide mõjust olümpiaadiliikumisele.

Hea esinemine rahvusvahelistel olümpiaadidel eeldas ka head ettevalmistust võistluseks. Seetõttu käivitusid järgnevatel aastakümnetel üle kogu maailma erinevad projektid andekate ja täppisteadustest huvitatud õpilaste leidmiseks ning nende annete arendamiseks. Kaasates organiseerimistöösse riikide valitsusi, loodi nii kaugõppe kui ka statsionaarseid matemaatika-füüsika süvakoole ja –klasse, moodustati aineringe nii üldhariduskoolide kui ka kõrgkoolide juurde, korraldati lühiaegseid õppelaagreid, asutati uusi populaarteaduslikke ajakirju, anti välja raamatute sarju jne. Paraku huvitasid ja hõlmasid loetletud tegevused põhiliselt vaid teadusandekaid õpilasi, keda polnud õnneks sugugi vähe. Pakkumaks jõukohasemat huvitegevust ka tavakoolide õpilastele, asuti XX sajandi 80ndatel aastatel korraldama ka nn mitte-olümpiaadi tüüpi võistlusi, kus ülesannetele lisati valikvastused või piisas vaid lühivastuse leidmisest. Tuntuimaks seda tüüpi võistluseks on maailmas (ja meil Eestis) kujunenud võistlus „Känguru“, mille idee pärinev Austraaliast, aga alguse sai Prantsusmaalt.

Arutelud olümpiaadi tüüpi võistluste vajalikkusest ja kohast haridussüsteemis on kestnud nende võistluste tekkimisest peale ja kulmineerusid UNESCO haridusalasel konverentsil 1989. aastal. Selle konverentsi lõppdokumendis anti liikmesriikidele soovitus toetada koolinoorte huvitegevust matemaatikas ja loodusteadustes, sealhulgas ka rahvusvahelisi, regionaalseid ja rahvuslikke aineolümpiaade ja –võistlusi. Nimetatud võistluste arv on viimase 50 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud ja tundub, et parimad neist on leidnud oma koha nii formaalses kui ka mitteformaalses haridussüsteemis.

Ajaloolised kokkuvõtted varasematest olümpiaadide tähtpäevadest.

Kirjutised, kus käsitletud mitut olümpiaadi koos.

NB! Eraldi aineolümpiaadide meenutusi leiad lõigust pärast 70. aastapäeva tähistamise alajaotust.

Pärnu Kommunist : EKP Pärnu Linnakomitee, EKP Pärnu Rajoonikomitee, Pärnu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Pärnu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr. 39, 2 aprill 1957

Nõukogude Õpetaja, nr. 14, 4 aprill 1959

Nõukogude Õpetaja, nr. 45, 11 november 1961

Tee Kommunismile : EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni RSN häälekandja, nr. 141, 29 november 1966

Punalipp : EKP Jõgeva Rajoonikomitee ja Jõgeva Rajooni RSN häälekandja, nr. 49, 25 aprill 1967

Leninlik Lipp : EKP Kohtla-Järve Linnakomitee ja Rajoonikomitee, Kohtla-Järve Linna RSN ja Rajooni RSN häälekandja, nr. 51, 15 märts 1973

Säde : lasteleht, nr. 22, 16 märts 1974

Nõukogude Õpetaja, nr. 14, 8 aprill 1978

Nõukogude Õpetaja, nr. 9, 27 veebruar 1982

Nõukogude Õpetaja, nr. 47, 23 november 1985

Eesti Päevaleht, nr. 79, 7 september 1995

Õpetajate Leht, nr. 10, 7 märts 2003

Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 19, 23 mai 2003

Raplamaa Sõnumid, nr. 9, 1 märts 2023

Klipp loovtööde konkursi töödest.

Hariduskonverents „Talendid tuleviku teenistuses IV“ oktoober 2022

Vaata salvestusi: 1. päev 2. päev

Klipp olümpiaadi ja rahvusvaheliste olümpiaadide piltidest läbi aegade

TK_pildislaidid olümpiaadidelt _2022.pptx

Noortefoorum „Talendid tuleviku teenistuses“ Vaata salvestust

Olümpiaadide korraldajad ja olümpiaadid

Olümpiaadist

Esimene Eesti bioloogiaolümpiaad (EBO) toimus TRÜ juures juba 1961. aastal – 61 aastat tagasi. Koostöö TRÜ täppisteaduste kooliga, Eesti Noorte Loodusmaja ja hiljem, alates 2001.a., teaduskooliga (tänane TÜ teaduskool) on olnud alati konstruktiivne ja vastastikku kasulik. Alates 2001.a. on EBO, tegutsedes teaduskooli egiidi all, läbi viidud kõik Eestis toimunud bioloogiaolümpiaadid (nii piirkonnavoorud küsimuste koostamise plaanis kui ka lõppvoore ja valikvõistlusi organiseerides). Eesti bioloogiaolümpiaadi žürii on korraldanud ka igaaastase valikvõistluse rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile (IBO), mis sel aastal toimus juba 22st korda.

Eesti esindus, kuhu kuulub 4 parimat gümnasisti ja neid juhendavad bioloogiaolümpiaadi žürii liikmed, on alates 2001.a. osalenud rahusvahelise bioloogiaolümpiaadi iga-aastases liikumises (esimene rahvusvaheline bioloogiaolümpiaad toimus 1990.a.). Rahvusvahelist bioloogiaolümpiaadi peeti kontaktses vormis viimati aastal 2019. Vahepealsed kaks aastat, 2020 – 2021, tuli koroonapiirangute tõttu piirduda virtuaalsete olümpiaadidega, mida õpilased sooritasid arvutite taga oma kodumaal (IBO Chalenge I ja II). Eesti õpilaste ettevalmistust ja osalemist rahvusvahelistel võistlustel rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning korraldab Tartu Ülikooli teaduskool. Olümpiaadi ettevalmistamisel ja läbiviimisel on toeks olnud Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut ning ökoloogia ja maateaduste instituut. Noori biolooge on toetanud mitmed firmad ja ettevõtted, viimastel aastatel näiteks Icosagen Grupp.

Bioloogiaolümpiaadi žürii (põhikooli ulatuses – esimees Kairi Maileht; gümnaasiumi tasemel – esimees Sulev Kuuse) vastutanud olümpiaadi toimumise, õpilaste valiku ja küsimuste koostamise ja lõppvooru ning valikvõistluse korraldamise eest. TÜ teaduskool on abistanud igakülgselt õpilaste kokkukutsumise, majutamise jt organisatoorsete küsimuste osas. Põhikooli žürii koosseis on piirdunud läbi aastate 5 inimesega, kuid gümnaasiumiosas on küsimuste koostamisel abikäsi olnud igal aastal 15 kuni 20.

Gümnaasiumiastmes on žürii tööd juhtinud aastatel 2001 – 2002 TÜ taimefüsioloogia prof. Agu Laisk, 2002 – 2005 TÜ TÜ BGMB lektor Illar Leuhin, 2005 – 2008 AS Quattromed teadusdirektor Tiit Talpsep, 2008 – TÜ MRI molekulaarbioloogia doktorant Kalle Kipper, alates 2009 – TÜ MRI vivaariumi juhataja Sulev Kuuse.

Meie õpilased on olnud väga tublid! Eestlasi on autasustatud diplomitega, viimase paarikümne aasta jooksul on võidetud enam kui 20 pronksmedalit, üle 10 hõbemedali, ja kolm kuldmedalit. Tähtsam kui medalite võitmine, on aga ilmselt osalemine sellises mastaapses üleilmses olümpiaadiliikumises, kus õpilane saab esmaseid õppe- ja töökogemusi väljaspool oma kooli või õppeasutust. Oluline on suhtlemine niivõrd laia ülemaailmse seltskonnaga. Bioloogia võib meid viia kaugele, sest siia alla saame paigutada midagi matemaatikast, natukene füüsikast, oluliselt keemiast, ja miks mitte, veidikene ka filosoofiast. Kes on põhikoolis andnud oma sõrme loodusteadustele, leiab gümnaasiumis ka bioloogia ülesse. Ja niimoodi saamegi minna üksnes edasi – nii bioloogiaolümpiaadil osalejad kui ka võistluse korraldajad.

Bioloogiaolümpiaadi lõpetamine 2006

Nõukogude Õpetaja, nr. 22, 3 juuni 1967

Õpetajate Leht, nr. 18, 8 mai 1998

Õpetajate Leht, nr. 31, 30 august 2002

Kirjandusolümpiaadid

Andrus Org, TÜ eesti kirjanduse lektor

Üleriigilise kirjandusolümpiaadi hakatus ulatub 1963. aastasse, mil TÜ eesti keele ja kirjanduse kateeder haridusministeeriumi toel algatas emakeeleolümpiaadide tsükli, kus võistlus toimus igal aastal vaheldumisi eesti keele ja kirjanduse alal. Selline traditsioon kujunes kestvaks ja tühistamatuks, osavõtjate arvult populaarseks. Alates praeguse sajandi algusest on eesti kirjanduse olümpiaad paraku harv külaline: toimudes igal neljandal aastal, käib see ühte jalga üleilmsete olümpiamängude tsükliga. Võimalus osaleda olgu siis õpilase või juhendajana on seetõttu võrdlemisi harukordne, kuid saadud kogemus ja pälvitud tunnustus on ilmselt seda väärtuslikumad.

Kirjandusolümpiaad kui läbilõige koolinoorte kirjandusharidusest on ajast aega peegeldanud üldhariduskoolide kirjandusõpetuse käekäiku, õpetajate (juhendajate) ainedidaktilisi arusaamu ning õpilaste kirjanduslikke huvisid ja valikuid. Veelgi laiemalt vaadates on kirjandusolümpiaad oma ajajärgu peegeldus, sest teemadest ja ülesannetest aimdub kirjandusprotsessi võnkeid ja põrkeid, kuid selgineb ka eesti kirjandusloos oluliseks peetud kaanon. Nõukogude perioodil, kui sirvida tollaseid olümpiaadiraporteid, mida koostas ürituse pikaajaline eestvedaja professor Karl Muru (vt Keel ja Kirjandus, 1965/9; Nõukogude Kool, 1969/7; 1971/5; 1975/9; 1977/8; 1979/8; 1981/9), suutis kirjandusolümpiaad jääda konkursiks, mis oma sisus ei allunud olupoliitilistele ettekirjutustele ega ideoloogilistele surveavaldustele. Kirjandusolümpiaad oli läbi ja lõhki eesti kirjanduse olümpiaad, mis suunas õpilased nii kirjandusloo kihtidesse kui ka tekstipoeetika sügavustesse.

Olümpiaaditeemadeks valitud autorite hulgas oli nõukogude perioodil üllatavalt vähe omaaegseid stampautoreid (ehk ainult Kuusberg ja Semper), valdavalt panustati 1970ndatel ja 1980ndatel koolikirjanduse klassikute uurimisele (Vilde, Tammsaare, Luts, Tuglas, Traat, Liiv, Alver, Runnel), seevastu 1990ndatel avastati eksiilkirjanikke (Ristikivi, Gailit, Visnapuu) ning uuriti kirjanduse ja teatri kokkupuutepunkte (Mati Unt), uue sajandi hakul otsiti seevastu eesti kirjanduse seoseid Euroopaga (Kross, Luik, Mutt, Kaplinski, Õnnepalu). Viimasel neljal toimumiskorral on autorikeskset uurimisainestikku asendanud laiema teemaringina piiritletud lähenemisviis, mis on vaatluse alla võtnud eesti nüüdiskirjanduse uuenemise (2009), selle asetamise võrdlevasse konteksti (2017), naiskirjanike loomingu ja naise kujutamise kirjanduses (2013) ning kirjanduslike kohtade kogemise ja kujutamise (2021).

Noore inimese huvi on õrn ja õhuke nagu sügisene jää. Ennast tuleb veel otsida, oma huvisid jagada ja proovile panna. Olümpiaadi lõppvooru parimate hulgast on eri aegadel tuule tiibadesse saanud terve plejaad kirjandusteadlasi ja -kriitikuid (Jaan Unt, Arno Oja, Peeter Olesk, Jaan Undusk, Andrus Org, Aare Pilv, Jaak Tomberg), sealhulgas nüüdismaailma kaks ainsat eesti kirjanduse professorit (Arne Merilai, Piret Viires), peale selle teatri- ja keeleteadlasi (Pille-Riin Purje, Riina Oruaas, Liina Lindström), kirjanikke ja kirjastajaid (Katre Ligi, Epp Pretone, Liis Auväärt), mitu põlvkonda emakeeleõpetajaid (Helja Kirber). Rääkimata paljudest õpilastest, keda olümpiaadikogemus on innustanud jätkama oma kirjandusõpinguid ülikoolis.

Kirjandusolümpiaad on vaieldamatult oluline õpetus- ja teadusalane investeering humanitaaria järjepidevusse. Olümpiaadi järellainetuses, mis jõuab parimate õpilaste ja juhendajate tagasiside kaudu paljudesse koolialmanahhidesse, maakonna- ja vallaajalehtedesse, aga ka sotsiaalmeediaplatvormidele, tunnustatakse saadud uurimiskogemust ja väärtustatakse emotsionaalset suhtlust. Unustamatu mälestuse olümpiaadinoortele on jätnud kohtumised õppejõudude ja kirjanikega, linnaekskursioonid Tartus, meelelahutuslikud teatrikülastused ja tutvumisõhtud.

MEENUTUS

P.S. Olen ise kirjandusolümpiaadide krooniline sõltlane. Astunud sellele karussellile 1989. aastal 9. klassi õpilasena, toona siis Liivi luule uurijana, ning innustudes 11. klassis Vilde-olümpiaadi karismaatilisest edust, viis haridustee mind õppima TÜ eesti filoloogia kirjanduse ja rahvaluule erialale. Üliõpilasena koostasin mitut puhku olümpiaadiülesandeid ja osalesin korraldustöös, alates 2004. aastast olen täitnud olümpiaadi peakorraldaja ja žürii esimehe ülesandeid, koordineerides koostööd TÜ teaduskooliga.

Nõukogude Õpetaja, nr. 36, 9 september 1978

Emakeele Selts. Eesti kirjanduse olümpiaad kohta otsimas

Haridus ; 4 1995

Kirjandusolümpiaad_haridus_1995_04 (4).pdf

Filosoofiaolümpiaad

Leo Luks, žürii esimees

Filosoofiaolümpiaad loodi 2004. aastal aktiivsete filosoofiaõpetajate ja gümnaasiumi filosoofiaõppest hoolivate TÜ filosoofide koostöös. Juba 2005. aastal liikus olümpiaad Teaduskooli kaitsva tiiva alla ning algas Eesti delegatsioonide osavõtt rahvusvahelistest filosoofiaolümpiaadidest.

Filosoofiaolümpiaadist osavõtt on alati olnud küllaltki väike — keskeltläbi osaleb igal aastal umbes 30 õpilast, rekordosaluski on 50st väiksem. Osalus peegeldab filosoofiaõppe hõredat staatust Eestis, kuid seda olulisem on olümpiaadi roll: juba pikki aastaid on võistlus ning UNESCO filosoofiapäev ainsad täiendavad filosoofiaõpet toetavad tegevused Eestis. Väiksusel on ka omad plussid — üks žürii jõuab ilusti kõike hallata, piirkonnavoore pole vaja olnud korraldada. Olümpiaadi eelvooru ülesandeks on poolenisti uurimuslik, lisakirjanduse lugemist eeldav essee, juba selline formaat sõelub välja tõsised huvilised. Ajapikku on välja kujunenud ka eriti aktiivselt osalevad koolid, mis on kahtlemata seotud aktiivsete ja julgustavate õpetajatega. Erilist äramärkimist väärivad Tallinna Reaalkool, Pärnu Ühisgümnaasium ning Tartu Treffneri Gümnaasium.

Kuna rahvusvahelisel filosoofiaolümpiaadil jagatakse väga vähe medaleid (ca 10% osalejatele), on Eestil seni ette näidata üksnes Karel Hänni pronksmedal 2017. aastast. Samas ei ole me häbisse jäänud, pea igal aastal pälvib mõni eestlane au-äramärkimise, mida jagatakse ca kolmandikule töödele. Auhindadest tähtsam on see, et väga paljud olümpiaadil võistelnud noored on kujunenud ühiskondlikult aktiivseteks loojateks-kirjutajateks-argumenteerijateks. Filosoofiaolümpiaadi vilistlased on näiteks Paul Raud, Mikael Raihhelgauz, Helo Liis Soodla, Oto Tuul, Marta-Liisa Talvet jpt. Akadeemilise filosoofina on vilistlastest kõige kaugemale jõudnud Heidy Meriste, kes kaitseb lähiajal doktoritööd ning osaleb juba ammugi filosoofiaoümpiaadi žürii töös.

Korraldusliku külje pealt tuleb tähtsündmuseks nimetada rahvusvahelise filosoofiaolümpiaadi toimumist 2015. aastal Tartus. Viis päeva kestnud tiheda akadeemilise- ja kultuuri-programmiga üritus läks igati korda, seda meenutatakse kuluaarides tänini soojade sõnadega. Olümpiaadi lõputseremoonial pidas Jaan Kaplinski lühiloengu soome-ugri filosoofiast — naljahambad omistasid sündmusele suisa maagilise väe, sest mõni hetk hiljem selgus, et kuldmedalid pälvisid noored Soomest ja Ungarist.

Filosoofiaõppel ei ole Eestis just parimad ajad, juba aastaid kulgeb pisike aine ilma sihipärase arendustööta nö ellujäämisrežiimil. Väike aga tubli filosoofiaolümpiaad üritab jätkuvalt anda filosoofiaõppe kestmisse ja arendusse oma jõukohase panuse. Tahan omalt poolt tänada kõiki, kes on aegade jooksul olümpiaadil osalenud või seda muul moel toetanud.

Osalejad 2004

Osalejad 2021

Postimees 9. aprill 2005 Poisid, kes kunagi vastust võlgu ei jää

Tartu Postimees 3. aprill 2014. Noored filosoofid mõtlevad vanu mõtteid

Õpetajate Leht 8.mai 2015. Filosoofia – loova mõtlemise alustala

Õpetajate Leht 14. mai 2015 Tartus algab rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad

Eesti füüsikaolümpiaadi esimehe Jaan Kalda kolm mälestuskildu

Kõige varasem on sellest ajast, kui ma ise võistlesin, see oli 1981 või 1982 - lühike lugu sellest, kuidas ma sain EFO lõppvoorus parima eksperimentaatori auhinna - ilusa suure multimeetri, mis on mul siiani alles. Üheks eksperimendiks oli must kast - ampermeetri, voltmeetri ja patarei abil oli vaja kindlaks teha elektriskeem seal sees. Olin väga hädas - erinevatel mõõtmistel sain klemmide vahelisteks takistuseks erinevaid tulemusi. Läksin siis murelikult ruumis korda pidava õppejõu juurde ja kurtsin, et mu must kast on vist katki - mõõtmistulemused kõiguvad. Õppejõu nägu läks selle peale väga kavalale naerule ja kinnitas, et ei-ei, kast on kindlasti terve. Aga see kaval naeratus oli piisavalt hea vihje - sain aru, et tulemused peavadki sõltuma sellest, kuidas mõõta ja et kasti sees on muuhulgas diood. Tänu sellele sain järelejäänud kümne minutiga ülesande edukalt ära lahendatud.

Järgmine väike meenutus on aastast 1996, rahvusvaheliselt olümpiaadilt Oslos, kus olin koos Jaak Kikkaga võistkonna juhendajaks. Lisaks põhivõistlusele oli toona ka väike meeskondlik lisavõistlus - kes suudab konstrueerida kõige originaalsema seadme 440 Hz sagedusega heli tekitamiseks; seadme komponentide kogumaksumus ei tohtinud olla suurem kui 100 Norra krooni. Konkurss kuulutati välja olümpiaadi avamisel ja seadmed vaadati üle lõpupeol. Eesti võistkonna seadme mõtles välja ja pani kokku Andrei Errapart - selleks oli RC-ahelal põhinev saehammas-signaali generaator. Aga seadmega juhtus väike õnnetus - ühe ekskursiooni ajal oli see Andreil väikese riidekoti sees kaasas ning keegi istus sellele kotile peale ning muljus skeemi kägarasse. Õnneks ei rikkunud see seadme funktsionaalsust ning Eesti võistkond sai sellega koguni esikoha.

Saehammas-generaatoriga on seotud ka teine natuke naljakas lugu 2001. a olümpiaadilt Antalyas, Türgis. Türgis oli korraldus väga luksuslik - isegi õpilased olid paigutatud viie-tärni hotellidesse - aga ülesannete lihvimine oli natuke poolikuks jäänud. Muuhulgas oli ühes teooriaülesandes vaja koostada etteantud komponentidest skeem, mis genereeriks saehammas-signaali. Ülesanne oli iseenesest hea, aga lahenduseks sobis võrdväärselt vähemalt kolm erinevat skeemi, millest kahest oli teadlik ka türklaste akadeemiline komitee. Meie võistkonna liikme Jaanus Sepa lahenduses välja pakutud skeemi nad aga ei teadnud ning seetõttu olid nad Jaanusele pannud selle eest alguses null punkti. Niisuguste vigade parandamiseks on rahvusvahelistel olümpiaadidel nn moderatsioonid, kus juhendajad suhtlevad tööde hindajatega. Meie Jaak Kikkaga üritasime pikalt veenda hindajaid, et Jaanuse skeem töötab, aga nemad ei tahtnud sellest kuidagi aru saada. Kui kõikide teiste võistkondade moderatsioonid olid juba lõppenud, tuli terve akadeemiline komitee kokku - arutasid ja arutasid, aga selget sotti ei saanud ka nemad. Kuivõrd nad ei suutnud tõestada ka seda, et skeem ei tööta, pidid nad Jaanusele täispunktid siiski kätte andma.

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad. 1995 a. olümpiaad Canberras

1995 a. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad Canberras

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad. 1996 a. olümpiaad Oslos

1996 a. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad Oslos

Säde : lasteleht, nr. 5, 31 jaanuar 1952

Nõukogude Õpetaja, nr. 37, 11 september 1982

Nõukogude Õpetaja, nr. 16, 18 aprill 1987

Tartu Postimees 19.juuli 2023 Füüsikaolümpiaadilt Tokyos võis kuldmedal jääda tulemata ülesannete lihtsa loomu tõttu

Geograafiaolümpiaadid läbi aegade

1966. a märtsis korraldasid haridusministeerium, Tartu Ülikooli geograafia osakond ja Eesti Geograafia Selts Tartus esimese geograafiaolümpiaadi lõppvooru.

Geograafiaolümpiaadi eripära on see, et lõppvoorud peetakse iga kord erinevas Eestimaa paigas. Algusaastatel võisteldi kahes vanuserühmas ja lõppvooru pääses 50 õpilast kas eduka esinemisega uurimistööde konkursil või vastamisega ajalehes avaldatud küsimustele. Viimased nõudsid loodusvaatlusi ja tööd kirjandusega. Alates 1993. aastast viiakse läbi piirkondlik voor, kus õpilastel tuleb näidata geograafiaalaseid teadmisi oluliselt laiemas spektris kui seda nõuab õppekava.

Esialgu valiti lõppvooru iga maakonna parimad õpilased, kuid alates 2001. aastast saab lõppvõistlusele vaid üldise pingerea alusel. Kahjuks on selline valikuprintsiip kitsendanud lõppvoorus osalejate geograafiat. Nii piirkonna- kui lõppvoorus võisteldakse neljas vanuserühmas: 7., 8. ja 9. klass eraldi ning gümnaasiumiõpilased ühes rühmas. Piirkonnavoorust võtab igal aastal osa üle 1500 õpilase ja neist vaid sada saab edasi lõppvooru.

Piirkonnavoorus lahendavad õpilased žürii koostatud eri raskusastmega ülesandeid, kus osa noorematele õpilastele suunatud ülesandeid eeldab head atlase kasutamise oskust. Alates 2014/15. õa hakkasid 9. klassi ja gümnaasiumi õpilased piirkonnavooru ülesandeid lahendama Moodle’i keskkonnas ja paari aastat hiljem kolis ka nooremate vanuserühmade võistlus veebi. 2020. ja 2021. koroonapandeemia piiranguteaasta olümpiaadide lõppvoorud toimusid täielikult veebipõhiselt.

Pikka aega kestis olümpiaadi lõppvoor kolm päeva ning koosnes kolmest osavõistlusest – kirjalikust tööst, maastikuvõistlusest ja väikesest viktoriinist. Lisaks toimus kõigile orienteerumisvõistlus, mis oli kohustuslik ja mille tulemused läksid eraldi arvestusse. Samuti korraldati õpilastele õppeekskursioon ning sellel nähtut-kuuldut kontrolliti väikese viktoriiniga. Kui pidime olümpiaadi lõppvooru lühendama kahele päevale, siis tuli loobuda ka väikesest viktoriinist ja orienteerumisvõistlusest. Nende asemele on tulnud aga loengud tuntud inimestelt või õpetlikud töötoad.

Kirjalikus töös, mis tehakse arvutiklassis Moodle’i keskkonnas, tuleb õpilastel näidata teadmisi geograafiast, kuid internetiajastule kohaselt ka usaldusväärse teabe otsingu- ja töötlemise oskust.

Maastikuvõistlus viiakse läbi toimumiskoha kooli lähiümbruses. Õpilastel tuleb maastikul teha mitmesuguseid mõõdistamisi, näiteks lihtsate vahenditega mõõta nõlva kõrgus ja kalle, määrata kompassiga asimuut või mõõta sammupaaridega vahemaa, et arvutada välja kaardi mõõtkava. Sageli tuleb koostada lihtne plaan ja võrrelda vanade kaartide põhjal, mis muutused on piirkonnas toimunud. 9. klassi ja gümnaasiumi õpilastel on vaja vaadelda linna hoonestust ja planeeringut ning pakkuda ise välja ideid ja mõtteid linnakeskkonna parandamiseks.

1996. aastast hakkas toimuma Läti haridusministeeriumi eestvedamisel Baltimaade geograafiaolümpiaad ja esimesed kümme kohtumist toimusid igal aastal või üle aasta nii Lätis, Leedus kui Eestis. Vahepeal jäi võistlus soiku, kuid lätlased taastasid traditsiooni 2014. aastal, et õpilasi paremini rahvusvaheliseks olümpiaadiks ette valmistada. Nüüd osalevad selles lisaks Baltimaadele ka Poola ja teised lähiriigid. Rahvusvahelistel olümpiaadidel hakkas Eesti osalema alates 2004. aastast.

Olümpiaadi osalejad Alajõel 1973 a.

Ü. Mander asimuuti määramas - Palamuse 1972 a.

Nõukogude Õpetaja, nr. 22, 29 mai 1965

Ühistöö : Rapla maakonna ajaleht, nr. 12, 27 jaanuar 1966

Säde : lasteleht, nr. 57, 16 juuli 1975

Õpetajate Leht, nr. 20, 22 mai 2009

Horisont, nr. 1, jaanuar 2020

Informaatikaolümpiaadist

Eesti õpilaste informaatika olümpiaadide ajalugu algab aastast 1988. Sel ajal käis Nõukogudemaal suur programmeerimise õpetamise kampaania ja otsustati korraldada ka õpilaste programmeerimise olümpiaadid. Vastavalt tegutses ka ENSV Haridusministeerium.

Eestis valib iga kool, millises klassis informaatikat õpetatakse. Seetõttu ei saa klasside kaupa määrata ka olümpiaadi võistlusklasse. Esialgu korraldati olümpiaad ühes võistlusrühmas. Edaspidi on osavõtjaid jagatud kaheks vanuserühmaks ja praeguseks on välja kujunenud jagamine kolme rühma. Gümnaasiumi ja põhikooli kõrval on veel eraldi arvestus algajate klassile, kes pole varem lõppvoorust osa võtnud või on seal üsna vähe punkte saanud.

Informaatika olümpiaadil lahendatakse peamiselt programmeerimisülesandeid, kus programm peab sisse lugema ülesande algandmed ja väljastama vastuse. Olümpiaadide algusaastatel oli ülesannetes rõhk tehnilisel programmeerimisoskusel ja erijuhtude ning detailide korrektsel lahendamisel. Sellele on lisandunud ka algoritmi ajaline efektiivsus. Paljude võistluste ülesandeid saab näha informaatika olümpiaadide kodulehel https://eio.ee/. Sealt võib saada ka pildi kogu süsteemi toimimisest.

Vaatleme siin veidi olümpiaadikeskkonna ja hindamise arengut. Aastal 1988 oli koolide varustamine personaalarvutitega alles alguses. Meie olümpiaadil koostati programme paberil ja žürii liikmed hindasid nende õigsust. Üleliidulise olümpiaadi lõppvoorul programmeeriti ühel päeval paberil, teisel arvutil. Meie järgmised olümpiaadid toimusid juba arvutil. Tol ajal püüti anda osalisi punkte ka pooliku või veidi vigase programmi eest, hinnata programmeerimisstiili, kommenteerimist jms. Loomulikult oli suure arvu programmide uurimine keeruline töö, kus tekkis žüriipoolseid vigu.

Alates 1993. aasta IOI-st Argentiinas on hindamine puhtalt automaatne. Programmi kontrollimiseks (korrektne töö erinevate juhtudega, töö suurte andmetega jne) koostatakse rida testandmete komplekte (lihtsamatel juhtudel kümmekond, keerulisematel rohkem). Testimissüsteem kompileerib õpilase programmi, käivitab ta iga komplektiga ja annab iga õigesti lahendatud testi eest vastava arvu punkte. Muutunud on ka tagasiside andmine. Juba arvutite kasutamisele minnes anti ülesandega kaasa üks või paar näidet sisendandmetest koos õige vastusega. Osavõtja sai oma programmi käivitada ja vastust kontrollida. Praegu saab aga oma programmi juba lahendamise ajal katseliselt esitada. Server rakendab tegelikke hindamise testandmeid ja õpilane saab punktiskoori järgi otsustada, kas ta parandab programmi.

Informaatika olümpiaadid on arenenud automatiseerimise suunas. See võimaldab kasutada vähem ja madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu ning luua harjutusmaterjale, mis ei vajagi inimese tuge. Teiselt poolt võib õpilase näpuviga või aja lõppemine põhjustada suure kaotuse ja ilma õpetaja toeta iseõppija jääb ilma väärtuslikest nõuannetest.

Rahvusvaheline informaatikaolümpiaad 2016

Õpetajate Leht, nr. 5, 1 veebruar 1992

KEEMIAOLÜMPIAADIST

Rein Pullerits

Olümpiaad võimaldab oma oskusi ja teadmisi võrrelda eakaaslaste võimetega, luues seega motivatsiooni täiendavaks enesetäiendamiseks iseseisva õppimisena. Olümpiaad aitab avastada andekaid õpilasi, et nende võimeid süsteemikindlalt edasi arendada.

Alates möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpust korraldati keemiaolümpiaade üleliidulise haridusministeeriumi koordineerimisel. Eesti haridusministeerium delegeeris olümpiaadi korraldamise TRÜ keemiaosakonna poolt määratud komisjonile. Eesti parimad pääsesid üleliidulisele olümpiaadile, kuid et rahvusvahelisele keemiaolümpiaadile (RKO) sai iga riik saata ainult neli võistlejat, siis NSV Liidu delegatsiooni kuulus Eesti õpilane vaid 1982. aastal, mil Miina Härma Gümnaasiumi õpilane Mati Reeben pälvis 13. RKOl Stockholmis hõbemedali.

Taasisesisvunud Eestis hakkas olümpiaade korraldama TÜ Teaduskool. 1993. aastal sai Teaduskooli poolt keemiaolümpiaadide koordinaatoriks keemiakandidaat Natalia Nekrassova ja keemiaolümpiaadi zürii esimeheks dotsent Rein Pullerits. Sama aasta kevadel toimus Läti keemiaolümpiaadi zürii esimehe Gunnars Rumba isitsiatiivil esimene Balti keemiaolümpiaad 6 osavõtjaga nii Eestist, Lätist kui Leedust. Seda olümpiaadi korraldavad Balti riigid igal aastal üksteise järel siiani.

1991. aastal kutsus 21. RKOd korraldav Poola Balti riike RKOle. Kahjuks jättis Eesti selle võimaluse kasutamata. Seetõttu tuli meil läbida RKOl osalemiseks nn vaatleja staatus. 1993. aastal 25. RKO-l Itaalias osales meil vaatlejana kütusefirma Alexela finantseerimisel üks tema juhtidest keemik Urmas Past. 1994. aastal 26. RKOl osales Eesti esmakordselt oma võistkonnana. Tallinna Reaalkooli õpilase Jaak Suurpere tulemusi hinnati seal pronksmedaliga. Esimese hõbemedali tõi meile 28. RKOl Moskvas Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Ain Uustare. Esimeseks meie kuldmedalistiks sai Tallinna 53. Keskkooli õpilane Vladislav Ivanistsev 35. RKOl Ateenas. Tõeliselt andekaks ja võimekaks õpilaseks osutus Tallinna Inglise Kolledzi õpilane Andres Laan, kes sai 9nda klassi õpilasena tuli 2005. aastal Taiwanis pronks- ja järgneval kolmel aastal hõbemedali väärilise tulemuse Lõuna-Koreas, Venemaal ja Ungaris.

Teaduskool ja keemiaolümpiaadi zürii andis 1993. aastast alates iga aastal vabariiklikuks keemiaolümpiaadiks välja piirkonna ja lõppvooru ülesannete ja nende lahenduste kogumikud. 1995, aastaks oli välja töötatud võistluste iga-aastane seitsmeetapiline süsteem: kooli-, piirkondlik- ja vabariiklik voor, Balti keemiaolümpiaad ja RKO, vabariiklikule voorule eelnev keemiaülesannete lahendamise lahtine võistlus, Balti olümpiaadile pääsemiseks korraldatav konkurss-võistlus ning enne RKOle sõitu kvalifikatsioonivõistlus.

Balti keemiaolümpiaadiks ettevalmistamiseks korraldatakse nädalane treeninglaager ning RKO poolt välja antud ettevalmistusprobleemide selgitamiseks veel üks ühenädalaline treeninglaager. Nende treeninglaagrite läbimisel osalevad aktiivselt väga paljud keemiaosakonna liikmed, alates üliõpilastest kuni professoriteni välja.

Nõukogude Õpetaja, nr. 19, 11 mai 1957

Nõukogude Õpetaja, nr. 50, 15 detsember 1962

Säde : lasteleht, nr. 22, 18 märts 1970

Lingvistikaolümpiaad

Keeleteaduse ehk lingvistika iga-aastane olümpiaadide traditsioon algas 2003. aastal.

Keeleteadus on rahvusvahelise tähtsusega, omades ka rahvusvahelist väljundit. Alates 2008. aastast on Eesti esindaja olnud ka rahvusvahelises žüriis (alguses Renate Pajusalu, hiljem Rosina Savisaar ja nüüd juba kümmekond aastat Miina Norvik).

Lingvistikaolümpiaadi ülesanne on omaette formaat, kus enamasti mingi täiesti võõra keele üksused esitatakse nii, et nendest on võimalik tuletada mingi selles keeles toimiv seaduspära. Siiski on mõnel aastal olnud ülesanne ka eesti keele, mõne lähedase sugulaskeele või koolis õpitava keele peale. Selle teeb võimalikuks asjaolu, et emakeelt või ka võõrkeeli õppides keele süsteemi sageli üksikasjalikult ei analüüsita. Samadel põhjustel pakub ka lahenduseni jõudmine avastusrõõmu, seda nii juhtudel kui lahendamise tulemusena avastatakse mingi täiesti üllatuslik süsteem, aga ka juhtudel, kui midagi toimib teises keeles niisamuti nagu eesti keeles.

Olümpiaadi žürii meenutab: „Lingvistikaolümpiaad algas Eestis 2003. aastal, kui teaduskooli tollase direktori Viire Sepa kaudu jõudis eesti keele professori Mati Ereltini e-kiri sellest, et suvel toimub Bulgaarias esimene rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad ning kutsutakse õpilasi sellest osa võtma. Olümpiaadiga tegelemise võttis enda peale tollane üldkeeleteaduse dotsent Renate Pajusalu. Lingvistikaülesanded ei olnud õnneks päris tundmatud, sest Tartus oli juba varem liikvel neid sisaldav venekeelne kogumik. Nõnda sai paarikümne Tartu õpilase hulgast valitud esimene meeskond ja peetud ka mõned harjutustunnid. Suvel 2003 sõitsid Bulgaariasse Tajo Oja, Kadri Rosmaa, Tauri Tuvikene ja Triin Visnapuu, mentorina Renate Pajusalu.“

Meeskonnaülesande harjutamine lingvistikalaagris Vasknas

Rahvusvahelise Lingvistikaolümpiaadi (ILO) 2021 juhendajad ja 2 meeskonda

(O. Gerassimenko, L. Freinthal, A. Jagau, M. Norvik ja 2 meeskonda)

Õpetajate Leht, nr. 44, 28 november 2003

Õpetajate Leht, nr. 27, 11 august 2006

Horisont, nr. 4, juuli 2019

Eesti Loodusteaduste olümpiaad (ELO)

Loodusteaduste integratsioon on tänaseks muutunud vältimatuks, sest iga keerukama loodusteadusliku probleemi lahendamine nõuab mitme teadusvaldkonna teadmisi ja uurimismeetodeid. Kooliprogrammidesse jõudis ainete lõimingu põhimõte sajandivahetuse paiku ja üsna pea sündisid kaks rahvusvahelist loodusteadusi integreerivat teadusvõistlust III kooliastme õpilastele: aastal 2003 alustati kahest eksperimendivoorust koosneva võistkondliku Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadiga (EUSO, alates 2020. aastast EOES) ja 2004 võistkondlikke eksperimente individuaalsete teooriaülesannetega ühendava rahvusvahelise loodusteaduste olümpiaadiga (IJSO). Nendest olümpiaadidest innustust saades alustati 2005. aastal Eesti loodusteaduste olümpiaadiga (ELO), et luua valik- ja tugisüsteem Eesti õpilaste osalemiseks IJSO-l ja EUSO-l. Ühtlasi võeti uudse olümpiaadi põhieesmärkideks õpilastes huvi äratamine loodusteaduste ja teadustöö vastu, loodusteadusliku kirjaoskuse ja loodusainete lõimingu edendamine ning noorte teadustalentide arendamine.

ELO hooaeg algab hilissügisel, kui koolides üle Eesti toimub teoreetilisi ülesandeid sisaldav piirkonnavoor, mille sisu põhineb valdavalt III kooliastme õppekaval. Ülesanded on lõimivat laadi, käsitledes harilikult mõnd päevakajalist loodusteaduslikku või elulist probleemi. Keskmiselt on piirkonnavoorus osalenud ca 340 õpilast, ent 2021. aastal oli võistlejaid koguni 419 (rekordiliselt 84 koolist). Viimastel aastatel on keskmine punktiskoor piirkonnavoorudes olnud 40…50% maksimumist, parimate tulemused on küündinud 90% lähedusse.

Piirkonnavooru 40 parimat, kõigi osalenud regioonide võitjad ja kümme parimat 7. klasside arvestuses saavad kutse kevadpoolaastal toimuvasse lõppvooru, mis on eksperimentaalne võistlus. Eluliste probleemide lahendamiseks tuleb õpilastel demonstreerida oma eksperimentaatoriosavust, loogilist mõtlemist ja loodusteaduslikke teadmisi ning oskust erinevate eksperimentide tulemusi analüüsida ja üldistada.

Olümpiaadi üldvõitjad selguvad piirkonna- ja lõppvooru tulemuste liitmisel. Üldarvestuse 15 parimat kutsutakse IJSO valikvõistlusele, selgitamaks kuueliikmelise IJSOle sõitva tiimi, kes läbib selle eel mitu treeninglaagrit. Ka EOES-i võistkondade moodustamisel on eelistatud mitmekülgsed loodusteaduste tundjad, kellest enamikul on juba ELO ja IJSO kogemus.

EUSO/EOES on olnud Eesti võistkondadele väga edukas. Enamasti on üks meie tiimidest lõpetanud kuldmedalitega ja teine hõbedastega. Kahel korral (2008 ja 2012) on Eesti võistkond toonud koju üldvõitja karika. Ka IJSO on läbi aastate olnud Eesti õpilastele medaliterohke, kuldmedalini on ainsana jõudnud 2015. aastal Richard Luhtaru.

ELO žüriid on 17 tegevusaasta vältel juhtinud keemikud Timo Kikas, Ave Sarapuu ja Siiri Velling (jätkuvalt žürii liige), ise õpilasena edukalt ELO-l osalenud Rudolf Bichele (biomeditsiin) ning aastast 2020 füüsik Mihkel Pajusalu. Korralduskomisjoni juhiks oli kuni 2017 aastani Karin Hellat, kes tänagi žüriisse kuulub. Žürii algsest koosseisust püsivad veel rivis füüsik Ülle Kikas ning geograafist pedagoog Jaanus Uibu.

Esimese ELO parimad EUSO 2005 Galways.JPG

2007

2011

Õpetajate Leht, nr. 11, 18 märts 2005

Valgamaalane, nr. 24, 1 märts 2014

Matemaatikolümpiaadid

Elts Abel

Matemaatikavõistluste arenguloos Eestis võib eristada kolme põhietappi:

võistluste tekkeperiood 1950 – 1959
üleliiduliste olümpiaadide periood 1960 – 1991
rahvusvaheliste võistluste periood alates 1992. aastast.

Kaks esimest perioodi olid tihedalt seotud endises NSV Liidus toiminud võistlussüsteemi arenguga. Viimane periood aga algas pärast Eesti taasiseseisvumist.

Esimene ülesannete lahendamise võistlus koolinoortele Eestis korraldati 1950. aastal Eesti kõrgkoolide õppejõudude ja üliõpilaste eestvõtmisel kooskõlas ENSV Haridusministeeriumiga. Keskkooli abiturientidele pakuti lahendamiseks ülesandeid 5 valdkonnast (matemaatika, füüsika, keemia, astronoomia ja mehhaanika). Järgmisel taolisel võistlusel 1953/54. õppeaasta kevadel, ja ka edaspidi, vähendati valdkondade arvu kolmele (matemaatika, füüsika ja keemia). Seda võistlust nimetataksegi esimeseks täppisteaduste olümpiaadiks Eestis ja need muutusid iga-aastasteks võistlusteks. Alates neljandast täppisteaduste olümpiaadist hakati sama üldnimetuse all korraldama eraldi olümpiaade nii matemaatikas, füüsikas kui ka keemias. Esimesed 6 olümpiaadi peeti kahevoorulistena ja lõppvooru kutsuti reeglina vaid parimaid koolivooru lahendanud abituriente.

Kuni aastani 1959, mil toimus esimene rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad koolinoortele Rumeenias, puudus NSV Liidus kogu riiki hõlmav võistluste süsteem. Aastaga toimusid olulised muudatused: olümpiaadid liiduvabariikides muudeti kolmevooruliseks ja parimad lahendajad kutsuti nn üleliidulisele aineolümpiaadile. Esimene katse üleriigiliste võistluste korraldamisel NSVL territooriumil tehtigi 1960. aastal ainult matemaatikas ja sellel osales ka Eesti ühena üheksast liiduvabariigist. Üleliiduliste olümpiaadide tulemuste järgi komplekteeriti edaspidi NSVL esindus rahvusvahelisele võistlusele. Rahvusvahelisele matemaatikaolümpiaadile jõudsid sel perioodil Eestist Vello Altleis (1970, pronksmedal) ja Mati Pentus (1985). Põhimõttelisi muudatusi olümpiaadide korralduses teise perioodi jätkudes ei toimunud. Vastutus koolivoorude korralduse ja sisu eest lasus piirkondlikel haridusametnikel, kes hoolitsesid ka piirkondlike võistluste korralduse eest. Piirkondlike ja lõppvoorude ülesannete koostamise eest vastutas žürii, mis koosnes peamiselt Tartu Riikliku Ülikooli õppejõududest ja üldhariduskoolide õpetajatest. Kogu tööd kureeris ja finantseeris haridusministeerium. Mida aasta edasi, seda populaarsemaks muutusid olümpiaadid. Süsteemi hakati haarama järjest nooremate klasside õpilasi ja neile koostati oma tasemele vastavaid ülesandeid. Süvaklasside ja –koolide tulek tõi kaasa mitmete koolidevaheliste võistluste sünni. Toetamaks maapiirkondades õppivaid täppisteaduste huvilisi, loodi Mittestatsionaarne Matemaatikakool (praeguse Teaduskooli eelkäija).

Kahe esimese perioodi jooksul matemaatikaolümpiaadide arendamisse panustanute seast väärivad esile tõstmist A. Mitt, E. Jürimäe, Ü. Lumiste, M. Kilp, I. Saarniit, T. Leiger, O. Prinits, K. Velsker, E. Mitt, J. Reimand, A. Raudsepp, J. Afanasjev, L. Lepmann, T. Lepmann, E. Abel, G. Olenev.

Taasiseseisvunud Eestis tuli kogu ühiskonnal ja igal eluvaldkonnal leida vastus küsimusele: „Kuidas minna edasi uutes tingimustes?“ Nüüd oli lõpuks ka meie õpilastel avanenud võimalus minna oma võistkonnaga rahvusvahelistele võistlustele. Piltlikult öeldes aga küsisid seniste võistluste korraldajad endilt: „Kas tahame ja oleme suutelised hüppama vedruvankrilt üle kahekümne aasta kiirust kogunud rahvusvaheliste olümpiaadide rongile?“ Polnud ju seniste korraldajate seas ei rahvusvaheliste olümpiaadide ega sellise tasemega võistlusteks ettevalmistumise kogemusega inimesi. Õnneks leidusid mõned (H. Uudelepp, G, Olenev, E. Abel, M. Abel, U. Nummert), kes võtsid riski ja ühiste pingutuste tulemustena suutsid juba 1992. aastal viia Eesti kooliõpilaste esinduse rahvusvahelisele matemaatikaolümpiaadile vaatleja staatuses (vastavalt nende võistluste reglemendile). Esimesed kogemused julgustasid jätkama. Oli aeg asuda üles ehitama uutele nõudmistele vastavat võistlus- ja ettevalmistussüsteemi. Otsustati jätkata seni hästi toiminud kolmevoorulise olümpiaadide süsteemiga. Seejuures muudeti lõppvooru kutsutavate suhtes reglementi: piirkonnavooru parimate lahendajate tööd üle kogu riigi saadetakse žüriile, kes tulemuste põhjal koostab pingerea, mille alusel kutsutakse suurusjärgus 25 parimat igast klassist lõppvooru. Kui seniste olümpiaadide ülesanded pidid üldjuhul jääma üldharidusliku kooli õppekava piiresse, siis rahvusvaheliste ülesannete lahendamine nõudis palju rohkem teadmisi ja oskusi. Kompenseerimaks meie ja rahvusvaheliste olümpiaadide ülesannete raskusastmete vahet, hakati koostama vajalikke õppematerjale ning nende alusel korraldama õppelaagreid ja nn lahtisi matemaaatikavõistlusi kaks korda õppeaastas ning kevadel valikvõistlusi võistkonna komplekteerimiseks rahvusvahelisele matemaatikaolümpiaadile. Hoo sai sisse 1990. aastal alustanud rahvusvaheline võistkondlik matemaatikavõistlus „Balti tee“, mis lisaks ülesannete lahendamise oskustele eeldas ka meeskonnatöö oskusi. Aastast 1992 said meie 2 põhikooli õppurit osaleda Soome matemaatikavõistlusel ja nende 2 õpilast võistlesid meie matemaatikaolümpiaadi lõppvoorus 9. klasside arvestuses. Koostööd soomlastega on vedanud pikka aega T. Lepmann, L. Lepmann ja H. Jukk. Et oleks mingi objektiivne alus Soome siirduvate võistlejate valikuks, hakati 7.- 8. klassidele koostama matemaatikaolümpiaadi teiseks vooruks kahest osast koosnevat ülesannete komplekti: esimeses osas tuli kümnele ülesandele leida lühivastus, teine osa aga koosnes kolmest olümpiaadi tüüpi ülesandest. Aastal 2022 korraldati nendele klassidele esmakordselt ka matemaatikaolümpiaadi kolmas voor. Lühivastustega ülesannete osa lisati samuti 9. klasside matemaatikaolümpiaadi teise vooru. Põhikooli ülesannete komplektide koostamise põhiraskust on aastaid kandnud E. Abel, R. Vilt ja M. Ivanov. Tööd on olnud tohutult palju, kuid ka abilisi on sirgunud nii kohalikel kui ka rahvusvahelistel olümpiaadidel võistelnute seast: U. Kangro, H. Nestra, J. Villemson, K. Metsalu, I. Zolk, E. Käsper, O. Košik, H. Niglas, S. Schumann jt.

Veel enne kui päris täppisteaduste olümpiaadid toimusid ilus lahendamiseks ülesandeid ja kasutati ka sõna olümpiaad.

Säde : lasteleht, nr. 40, 4 oktoober 1951

Kiir : EKP KK ja ENSV MN ajaleht Põltsamaa territoriaalse tootmisvalitsuse juures, nr. 43, 9 aprill 1957

Nõukogude Hiiumaa : EKP Hiiumaa Rajoonikomitee ja Hiiumaa Rajooni RSN ajaleht, nr. 43, 13 aprill 1968

Ühistöö : Rapla maakonna ajaleht, nr. 45, 16 aprill 1974

Nõukogude Kool ; 8 1977-08

emo_1977.pdf

Säde : lasteleht, nr. 21, 13 märts 1982

Õpetajate leht 3. oktoober 1992.

Rahvaluuleolümpiaad

Rahvaluuleolümpiaad on erinev enamikust teistest olümpiaadidest, sest ei põhi- ega keskkoolis rahvaluulet eraldi ainena ei õpetata. Seega annab rahvaluuleolümpiaadil osalemine õpilasele võimaluse tutvuda valdkonnaga, millega ta kooliaja vältel muidu eriti kokku ei puutu. Süvenemine teemadesse, mida koolipingis pole tavaks käsitleda, kasvatab niigi ülekoormatud emakeeleõpetaja koormust. Samas on see, et terve hulk õpetajaid üle Eesti võtavad vaevaks juhendada rahvaluuleolümpiaadi eelvooru töid, ülimalt tänuväärne. Õpilasena olümpiaadil osalemine on rahvaluule juurde juhtinud nii mõnigi hilisema folkloristi, nagu nt Elo-Hanna Seljamaa, Kaisa Langer (end. Kulasalu), Helen Kästik.

Uurimistööde teemade seas oleme alati välja pakkunud nii minevikku süüvivaid kui ka kaasaegseid teemasid. Seda oleme püüdnud kajastada ka olümpiaadi üldteema sõnastuses:

2002/03. õa: “Kalevipojast Rehepapini: tegijad ja tegelased”,

2006/07. õa: „Pärimus kodus, koolis ja nende vahel“,

2010/11. õa: „Suur Tõll ja Metsatöll: nähtav ja nähtamatu rahvaluule“,

2014/15. õa: „Loitsudest laikideni: folkloor sidus ja seob“,

2018/19. õa: „Mine metsa oma meemidega“.

Nii esimeses voorus tehtavaid uurimistöid kui ka Tartu ülikoolis toimuva lõppvooru ülesandeid hindab žürii, mis koosneb Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna õppejõududest, kraadiõppuritest ja Eesti kirjandusmuuseumist kutsutud folkloristidest. Hindamine toimub kolmes vanuserühmas: 7.-8. klassid, 9.-10. klassid ja 11.-12. klassid ning kõigi vanuserühmade peale kokku pääseb Tartusse 30 õpilast.

Seni on olümpiaadiga seotud sündmused olnud jagatud kahele päevale. Pärast olümpiaadiülesannete lahendamist oleme korraldanud õpilastele ekskursiooni Eesti Rahvaluule Arhiivi ning õhtuse koosistumise näol pakkunud võimalust nii omavahel tutvuda kui ka kultuuriprogrammi nautida. Järgmisel päeval on toimunud auhindamistseremoonia ülikooli peahoone väärikas interjööris – enamasti aulas, vahel senati saalis. Lisaks võitjate väljakuulutamisele ja auhindade jagamisele on sellel lõppüritusel iga ülesande koostaja selgitanud oma ülesande sisu ja analüüsinud vastuseid.

Rahvaluule levitamine loob kogukondi, sidudes selle liikmeid omavahel, ning pakub ka individuaalseid toimetulekustrateegiaid. Niisiis pole kartustki, et rahvaluule kunagi kaoks. Et ühiskondlikel murranguaegadel tekib rahvaluulet eriti kiiresti ja rohkelt, on praegu ülim aeg – nii intervjuude ja osalusvaatluste kui ka internetivälitööde kaudu – eri liiki rahvaluule kogumiseks ning kogutu analüüsimiseks. Usutavasti on veerand sajandi pikkuse ajalooga rahvaluuleolümpiaadil – mida küll esimestel toimumiskordadel nimetati rahvaluule-teemaliseks emakeeleolümpiaadiks – ees ilus tulevik, mis elab üle praegused ebastabiilsed ajad.

Tartu Postimees 31. märts 1997 Esimene Rahvaluuleolümpiaad

Soome keele olümpiaadid

Margit Kuusk, soome keele ja kultuuri õpetaja Tartu ülikoolis, eesti ja üldkeeleteaduse instituudis

Soome keele olümpiaad on teistega võrreldes kodune ja armas, nagu üks teaduskooli juhataja omal ajal meie lõpuüritusel ütles. Olümpiaadi lõppvoor toimub alati Tartus ja on ühepäevane. Osavõtjaid on paljudest erinevatest koolidest eri linnadest. Sel aastal toimus juba 25. olümpiaad. Eelvoorus osales 13 kooli ja 126 õpilast 9.-12. klassini, paar õpilast ka kutsekoolist, lõppvoorus 23 õpilast 9 koolist Kohtla-Järvest Pärnuni. Soome keelt õpitakse sel õppeaastal u 40 üldhariduskoolis, neist kuues B-keelena, ja 13 kutsekoolis.

Soome keele olümpiaad kannab nime Agricola ja toimub aprilli alguses, sest 9. aprillil tähistatakse Soomes soome kirjakeele isa Mikael Agricola auks soome keele päeva.

Kindlasti on olümpiaadi üks eesmärk paremate väljaselgitamine, aga soovime ka innustada ja toetada nii õpilasi kui õpetajaid. Üritus on korda läinud, kui õpilased leiavad, et oli üks tore päev Tartus ja tahetakse järgmisel aastal tagasi tulla.

Alguse sai Agricola olümpiaad juba 1990ndatel, kui koolides kasvas plahvatuslikult soome keele õppijate arv. Soome Instituut hakkas koostöös Tartu ülikooli ja tollase Tallinna Pedagoogikaülikooliga korraldama soome keele olümpiaade. Alustati tagasihoidlikult soome keele päevaga Põlvamaal. Järgmisel aastal kogunesid Tartus mõõtu võtma Lõuna-Eesti koolide soome keele õppijad ja alates 1998. aastast on olümpiaad olnud ülevabariigiline. 2004 sai soome keele olümpiaadist nö ametlik olümpiaad ja seda hakati korraldama koos TÜ Teaduskooliga. Aastast 2017 on peakorraldaja Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi soome-ugri keelte osakond, aga ikka tihedas koostöös Soome Instituudi ja Tallinna Ülikooliga.

Ülesanded tuleb lahendada kolme tunni jooksul ja hinnatakse kõiki osaoskusi. Lõppvoorus on grammatika-, tekstimõistmis- ja sõnavaraharjutusi, kuulamis- ja kirjutamisülesanne, kultuuri ja maatundmise ülesanded (vastavalt teemale) ja hinnatakse ka vestlemisoskust valitud teemal.

Sel ajal kui žürii töid parandab, on osavõtjatele korraldatud näiteks ekskursioone nii Tartu linnas kui erinvates muuseumides, kohtumisi külalistega Soomest ja Tartust, loenguid soome keeles erinevatel teemadel. Viimastel aastatel on pakutud õpilastele ja ka kohaletulnud õpilastele võimalust ühistegevuseks, on mängitud meie tudengitega koos laua- ja muid mänge, tehtud viktoriine. Sel aastal toimus Soome Instituudi eestvedamisel kirjanduseteemaline fotojaht.

Olümpiaadil on viimastel aastatel olnud kindel teema. Sel aastal oli olümpiaad pühendatud raamatutele ja lugemisele, eelmisel aastal oma kodule. Kui Eesti ja Soome said 100 aastaseks, siis kajastus see ka meie teemades (Soome ajalugu ja Eesti-Soome suhted), koolielu, soome kombed, Läänemeri jne.

Viimastel aastatel oleme olümpiaadipäeva alustanud Soome suursaadiku videotervitusega. Auhindadeks on olnud soome keele kursused Soomes ning soomekeelsete ajakirjade-ajalehtede aastakäigud, Linnamäki lõbustuspargi pääsmed, laevapiletid, tehnikat ja raamatuid.

Järvi Lipasti meenutab: Algus oli Põlvamaal 1996. Mina algatasin, sest olin ise kooliajal olümpiaadidel käinud ja mulle meeldis. Eriti hea mälestus oli vabariiklikust eesti keele olümpiaadist. Maalaps sai ülikoolilinna Tartusse! Mäletan olümpiaadi ja vastuvõttu pärast seda. Ants Juhanson laulis meile.
Ülikooli eesti keele kateedris töötades (1991-1994) olin vabariikliku eesti keele olümpiaadi korraldamise meeskonnas.
Mul oli seega kogemus nii osavõtja kui korraldajana. Soome keele õppijaid oli 1990. aastate alguses koolides tuhandeid. Tahtsin neile pakkuda midagi sama toredat.

Soome keel olümpiaadi võitjad 2022.

Õpetajate Leht, nr. 6, 12 veebruar 1999

Õpetajate Leht, nr. 23, 11 juuni 2021

Usundiõpetuse olümpiaadid

Atko Remmel, usundiõpetuse žürii esimees

Usundiõpetuse olümpiaadi algusaastaid varjutavad ajaloo hämarus, inimeste kehv mälu ja arusaam, et enda tehtut ei ole ajaloo seisukohalt oluline süstemaatiliselt arhiveerida. See seisukoht on muidugi ekslik, kuid neist asjaoludest lähtuvalt ei saa alguse kohta öelda muud, kui et alguses oli Sõna, ja see sõna oli Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi juures, ja materialiseerus aastatel 2004-2009 kolleegiumi korraldatud esseedevõistlusena. Arvatavasti aastal 2010. sai esseedevõistlusest teaduskooli usundiõpetuse olümpiaad, mille väljakujundamisel võeti suuresti šnitti filosoofiaolümpiaadist tänu Toomas Jürgensteinile, kes oli seotud mõlema olümpiaadiga. Ehkki hilisematel aastatel on usundiõpetuse olümpiaadi meeskond näidanud üles märkimisväärset iseseisvust ülesannete loomisel ja kujundamisel, on nende kahe olümpiaadi vahel siiamaani teatud sarnasusi. Muutunud on ka korraldusmeeskond – kui varem oli žüriis ja olümpiaadi ettevalmistavas meeskonnas mitmeid tegevõpetajaid, viimasel kümnendil vastutab olümpiaadi eest Tartu Ülikooli usuteaduskond, kuid üksikjuhtudel on olnud spetsialiste ka mujalt. Aastate jooksul on olümpiaadi püsisponsoriteks kujunenud Eesti Kirikute Nõukogu ja Siseministeerium ning oluliseks partneriks ka veebiajakiri Kirik ja Teoloogia, kus avaldatakse olümpiaadi parimad esseed.

Kui rääkida olümpiaadi edulugudest, siis eduna saab midagi tõlgendada eelkõige seoses olümpiaadi eesmärgiga – mida aga, imelikul kombel küll, ei ole usundiõpetuse olümpiaadi materjalides selgesõnaliselt kuskil sõnastatud. Kui püüda seda siiski väljendada, siis üks võimalustest seda teha on nii: Eesti kontekstis, kus religioon ühiskondlikus plaanis ei ole kuigi olulisel kohal, annavad usundiõpetuse olümpiaadi esseeteemad võimaluse seda temaatikat kooliõpilaste jaoks näitlikustada ja aktualiseerida. Selles mõttes erineb usundiõpetuse olümpiaad neist olümpiaadidest, kus põhirõhk on oma teadmiste võrdlemisel ja paremusjärjestusel. Muidugi on teadmiste võrdlus ja paremusjärjestus meilgi olulised, kuid tõeliseks töövõiduks tuleb lugeda siiski seda, kui õpilased lahkuvad olümpiaadilt targematena ja enamate teadmistega kui nad tulid. Olümpiaadi ülesehitus diskussioonide, debattide ja esseede kaitsmise näol loob selleks hea tausta. Aastate jooksul on ka paljud osalejad ise tunnistanud, et neile meeldis, kuidas žürii nende mõtetele reageeris – mitte neid paika pannes ja hinnanguid andes, vaid küsimustega suunates ja seeläbi probleemide uusi tahke avades.

Teisalt võib edulooks pidada neid juhtumeid, kus olümpiaad on andnud tõuke usundialase hariduse omandamiseks Tartu Ülikoolis. Neid näiteid ei ole küll massiliselt, kuid siiski mitmeid, ning võib öelda, et olümpiaad on siin toiminud inimeste kokkuviijana ning andnud mõlemale poolele võimaluse end parimast küljest näidata. Kõik olümpiaadilt teaduskonda jõudnud on olnud väga heade õpitulemustega asjalikud noored, kellest mõne puhul ei kao lootus, et ehk on tegu tulevase kolleegiga.

Kui aga vaadata olümpiaadi korraldaja, õppejõu ja teadlase pilguga, siis annab see suurepärase võimaluse hoida kätt elu pulsil ning vaadelda religiooniga seonduvate teemade muutumist ja arengut keskkooliõpilaste mõtlemises. Selles mõttes ei ole usundiõpetuse olümpiaad õppimisvõimalus mitte ainult õpilastele, vaid ka korraldajatele.

Eesti Kirik, nr. 4, 28 jaanuar 2009

Eesti Kirik. Üks mõte sai teoks

Eesti Kirik, nr. 14/15, 28 märts 2018

Vene keel emakeelena olümpiaadist

Lea Pild, Tartu ülikooli vene kirjanduse kaasprofessor,

Svetlana Jevstratova, Tartu ülikooli vene keele emeriitdotsent

Vene keel emakeelena olümpiaadid said Tartu ülikoolis alguse mitu aastakümmet tagasi: juba 1960.aastatel korraldati vene keele ja kirjanduse osakonnas olümpiaade vanemate klasside õpilastele ning osalejaid oli tollal sadades. Täpsemalt käesoleval momendil midagi öelda ei saa, sest meie olümpiaadide ajalugu ei ole veel kirja pandud. Olümpiaadides nähti tollal nagu praegugi õpilaste silmaringi laiendamise ja ainealaste teadmiste süvendamise instrumenti ning loodeti, et vähemalt mõned õpilased, kes üritusest osa võtavad, astuvad kooli lõpetades vene keele ja kirjanduse osakonda.

Need olümpiaadid on koolielus läbi aegade olnud märgilised sündmused, õpilased võtsid neist hea meelega osa, saades aru, et tõeliselt emakeelt ja kultuuri tundes ning armastades saab lugupidamise ja armastusega suhtuda ka teistesse keeltesse ja kultuuridesse. Vene keel emakeelena olümpiaadide žüriiliikmetest kolm, dotsendid S. Jevstratova ja O. Burdakova ning lektor Roman Voitehhovitš, jõudsid Tartu ülikooli suuresti tänu olümpiaadidele, millest nad osa võtsid.

Oleme alati püüdnud muuta oma olümpiaadid pidulikuks ja anda koolinoortele võimalus Tartu vaimu tunnetada. Gümnasistid ja mõnikord ka põhikooli õpilased, kes olid pärit erinevatest Eesti linnadest, tutvusid Tartu ülikooli elu-olu ja linna vaatamisväärsustega, külastasid TÜ raamatukogu ning ülikooli ajaloomuuseumi. Varasematel aastatel korraldati võitjate autasustamine TÜ aulas või ajaloomuuseumi Valges saalis. Meenub nt 2011. aasta olümpiaadi lõppvoor, mis toimus 8. märtsil: ootamatult õnnitlesid noormehed nii Valges saalis viibinud tüdrukuid kui ka TÜ naisõppejõude naistepäeva puhul ja kinkisid lilli.

Kahjuks on viimastel aastatel meie olümpiaadid oma populaarsust kaotamas: humanitaarteadustel on loodus- ning täppisteadustega üha raskem konkureerida, kuid vaatamata sellele, alati leidub õpilasi, kes tunnevad huvi humanitaarerialade vastu. Neid oli varem, on praegu ja loodame, et ka tulevikus humanitaarteadused kuhugi ei kao. Igal aastal leidub õpilasi, kes olümpiaadi lõppedes, tulevad žürii liikmete juurde uurima, mis tingimustel saab astuda slavistika osakonda. Viimasel aastakümnel on toimunud olümpiaad õpilaste madala aktiivsuse tõttu vaid kahes voorus. Lõppvoor viiakse läbi Tartu ülikoolis ning alati kohtuvad koolilapsed slavistika osakonna õppejõudude ning tudengitega. Nagu väidavad õpetajad, kes oma õpilasi juhendavad, suurimaid raskusi olümpiaadi ülesannete täitmisel tekitab praegu teksti analüüs, sest kaasaegsed õpilased loevad väga vähe ja kui loevadki midagi, siis ei ole see kindlasti 19.-20. saj klassikaline kirjandus. Hiljutisel žürii liikmete kohtumisel Eesti vene keele ja kirjanduse õpetajatega veebis selgitasid Tartu ülikooli õppejõud, miks oleks nende arvates ebaproduktiivne ja ka ebaprofessionaalne asendada kirjandusteaduslikuks analüüsiks pakutav Dostojevski, Tolstoi, Tšehhovi, Bulgakovi jt vene klassikute looming kaasaegsete vene kirjanike teostega. Sel juhul poleks meil võimalust õpilastele mingit teaduskirjandust pakkuda, sest kaasaegsete kirjanike looming ei ole veel kirjandusteadlaste poolt tõlgendatud ja lahti seletatud. Loodame, et dialoog õpetajatega jätkub ning saame vähemalt osa probleeme lahendatud, mis käesoleval momendil segavad olümpiaade loomingulises atmosfääris läbi viia.

Olümpiaadist osavõtt

Roman Voitehhovitš(PhD), Tartu ülikooli slavistika osakonna vene kirjanduse lektor, osales 1990/1991 õ.a. vene kirjanduse kooliolümpiaadil

Mul oli õnn osaleda vaid ühel vene kirjanduse olümpiaadil Tartu ülikoolis 1990/1991 õppeaastal, kuid see sündmus mõjutas kogu mu edasist elu. Ja mitte ainult minu oma, sest koos minuga jõudis olümpiaadi finaali suur rühm klassikaaslasi, kes olid kõik silmapaistva Narva Pähklimäe Gümnaasiumi õpetaja Larissa Aleksandrovna Iserlise õpilased. Viimaste hulka kuulusid ka nüüd Eestis tuntud slavistid ning kõrgkooli õppejõud: Jelena Nõmm, Olga Burdakova ja Natalja Tšuikina. Me suhtusime olümpiaadi väga vastutustundlikult ja tõelise kirega. Olümpiaadi märgi all möödus meil koolis terve viimane (kümnes) aasta, mida haridusreformi tõttu peeti formaalselt üheteistkümnendaks. Olümpiaadi teemaks oli19. sajandi vene poeetide looming (N. A. Nekrassov, A. A. Fet, F. I. Tjuttšev, A. K. Tolstoi). Olümpiaadiks valmistudes, lugesin vaimustusega nende luuletusi, memuaare, kuulasin loenguid. Sel ajal omandatu jäi meelde kogu eluks. 1990/1991 õ.a. olümpiaadist, mille korraldajaks oli TÜ vene kirjanduse kateeder, võttis osa üle 200 õpilase. Üritust peeti kolmes voorus ning lõppvoorus oli kõige põnevam ülesanne ilukirjandusliku teksti analüüs. Tookord pääses meie koolist 9 õpilast kümne parima hulka ja mina sain esikoha. Meid autasustati diplomitega ning kingiti raamatuid. Mina tõin koju seitse diplomit ja üsna palju raamatuid, sh modernistliku literaadi Innokenti Annenski väljaande ja minu lemmikraamatu „Sõduri muinasjutud“, mille autoriks oli samuti modernistlik luuletaja Saša Tšornõi .

Teame, et Narva on piirilinn ja asub ligikaudu poolel teel Peterburi. Kõhklesin ülikooli valikul, kuid kõik otsustas Juri Mihhailovitš Lotmani nimi ja olümpiaadil osalemine. Ma ise ei teadnud Lotmanist peaaegu midagi ja mäletan, et 7. klassis ei osanud ma adekvaatselt hinnata tema Puškini elulugu. Aga minu õpetaja jaoks, kes oli ise Puškinit tõsiselt uurinud juba üliõpilaspõlvest saadik, oli see nimi püha. Sain tema suhtumise tähendusest aru alles Tartu ülikooli astudes. Valisin esimeseks erialaks “Semiootika ja kultuuriteooria” ning teiseks vene kirjanduse.

Õppimise ajal ei kaotanud ma sidet oma kooliga, aitasin uutel olümpiaadidel osalejaid kirjanduse otsimisel, võõrustasin neid teadusraamatukogus töötamise ajal. Hiljem aitasin ka lõppvoorus osalejaid Tartu ülikoolis vastu võtta. Möödusid aastad ja minust sai Lea Pildi juhendamisel olümpiaadi žürii liige: kontrollisin referaate ja esseesid, osalesin võitjate autasustamisel. Arusaadavatel põhjustel oli see minu jaoks alati põnev ning mõnes mõttes nostalgiline tegevus. Nägin olümpiaadil osalejates meie kultuuri tulevikuvärvi, tahtsin kirglikult nendega ülikoolis kohtuda, et ära arvata, kes nendest saab minu tulevaseks kolleegiks? Sel aastal lõpetas minu juhendamisel Tartu ülikooli üks kooliolümpiaadidest osavõtja, Tatjana Portnova. Ta on pärit Pärnust ning tal õnnestus astuda doktorantuuri Hispaanias.

Teatavasti polnud antiikajal olümpiaadid ainult spordivõistlused, vaid ka usupühad, mil katkestati kõik rahvastevahelised sõjad. Neil oli suur tähendus ilu- ja harmoonia maailmaga liitumisel. Seetõttu oli osavõtt tähtsam kui võit. Kogesin seda isiklikult ning soovin, et kõik koolilapsed kogeksid seda õnne - uurimistööd, loovust, kõrgkultuuriga tutvumist.

Soovin kõigile tulevastele olümpiaadil osalejatele rõõmsat töötuju, inspiratsiooni, julgust ning palju õnne ja vedamist!

Töid hindamas. S.Jevstratova

Olümpiaadi lõpetamine 2022

Olümpiaadid toimuvad vaheldumisi - üks õppeaasta on korraldajaks Tartu Ülikool ja teisel Tallinna Ülikool.

Emakeeleolümpiaadid

Esimene vabariiklik õpilaste emakeeleolümpiaad toimus 25. ja 26. märtsil 1964. a. Emakeeleolümpiaadide ametlik korraldaja oli ENSV Haridusministeerium, tehes koostööd Tartu Riikliku Ülikooliga.

Emakeeleolümpiaadide korraldamise idee sündis TRÜ eesti keele kateedris, mida tol ajal juhatas professor Arnold Kask. Olümpiaadi tegelik vedaja oli õppejõud Gerda Laugaste. Emakeeleolümpiaad oli esialgu mõeldud keskkooli kahe vanema klassi õpilastele, st 10.-11. klassile, sest tollal olid keskkoolid 11-klassilised. Lõppvooru Tartusse kutsuti 25 paremat. Esimese emakeeleolümpiaadi võitis Lihula Keskkooli abiturient Lembit Vaba, praegune keeleteaduse doktor, etümoloog, Eesti parim läti laenude tundja.

Neli aastakümmet toimus emakeeleolümpiaad üle aasta, vaheldumisi kirjandusolümpiaadiga, kuid alates 2007. aastast igal aastal ja korraldajad on nüüd olnud Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool kordamööda. Osalejate ringi laiendati 2004. aastal, kui lõppvooru hakati kutsuma ka 7.-8. klasside parimaid emakeeletundjaid.

14. märtsil 1996 korraldas Tartu Ülikooli eesti keele õppetool ülikooli aulas esimese emakeelepäeva ja ürituse kavas oli ka emakeeleolümpiaadi võitjate autasustamine. Sellest alates ongi emakeeleolümpiaad alati emakeelepäeva paiku.

35. emakeeleolümpiaad 2020. aastal läks ajalukku sellega, et päev enne lõppvooru kuulutati Eestis koroonaviiruse leviku tõttu välja eriolukord ja olümpiaadi lõppvoor jäi ära ning tulemused selgusid eelvoorude põhjal. 2021. a olümpiaad oli täielikult veebis, kusjuures piirkonnavoorus osales 1905 õpilast. 2022. aastal lahendas piirkonnavooru ülesandeid Moodle’is 2700 õpilast ja Moodle’i lõppvooru pääses 75 õpilast. Olgu võrdluseks lisatud, et päris esimesel emakeeleolümpiaadil oli piirkondlik ülesandevoor haridusministeeriumi korraldusel kohustuslik kõigile 10. ja 11. klassi õpilastele.

Olümpiaadide iga-aastased tulemused ja kokkuvõtted leiab huviline ajalehest Õpetajate Leht ja ajakirjast Oma Keel.

Valve-Liivi Kingisepp, olümpiaadi staažikas korraldaja, praegune emeriitdotsent on olümpiaadiaktusel kenasti sõnadesse pannud emakeeleolümpiaadi järjepidevuse sõnumi: „Ärgem unustagem – emakeeleolümpiaadid püsivad vaid ühismeele, ühistunde alusel – õpilaste, eesti keele õpetajate ja korraldajate vaba tahte põhjal, ühise emakeelearmastuse jõul. Olgu seda jõudu kõigil jätkuvalt.“

Kristjan Jaak Petersonile lilli viimas 2014

Emakeeleolümp. 1984 E.R.Soovik, H.Leppik, E.Randvere

Koit, nr. 51, 30 aprill 1974

Õpetajate Leht, nr. 26, 22 juuni 1991

Eesti keele kui teise keele olümpiaad 1996–2022

Eesti keele kui teise keele olümpiaade (varasema nimega eesti keele võõrkeelena olümpiaad) hakati korraldama 1996. aastal. Olümpiaadid toimuvad igal aastal, kordamööda Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Olümpiaadide korraldamist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

Olümpiaadil osalevad õpilased, kes õpivad koolis eesti keelt teise keelena. Algusaastatel toimus olümpiaad Tartus kahes vanuserühmas (9.-10. klass ja 11.-12. klass), Tallinnas aga ühes vanuserühmas (10.-11 klass). Alates 2012/2013. aastast on olümpiaadid toimunud kogu aeg kahes vanuserühmas (9.-10. klass ja 11.-12. klass). Ülesanded on seejuures mõlemal vanuserühmal olnud samad, kuid tulemusi on arvestatud eraldi.

Igal aastal on olümpiaad keskendunud ühele teemale. Olümpiaaditeemade ampluaa on olnud väga lai: teemadeks on olnud nii konkreetsemad keelevaldkonnad (nt nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad, muutumatud sõnad, küsimused, tuumverbid, eitus, sõnajärg, keelevead) kui ka üldisemad keele- ja kultuurivaldkonnad (keeleline viisakus, noortekeel, eesti filmid, noortekirjandus).

Olümpiaad on alati toimunud kahes voorus. Esimeses ehk eelvoorus on õpilased kirjutanud iseseisva töö ja saatnud selle olümpiaadi žüriile. Iseseisva tööna on tulnud kirjutada eri tüüpi tekste (nt soovituskiri konkursile, seletuskiri, uudislugu, motivatsioonikiri, blogipostitus, reklaamtekst, essee), milles on olnud vaja kasutada olümpiaadi teema kohaseid nõutud sõnu või sõnavorme; olümpiaadi teema kohaseid uurimistöid (nt eesti ja mõne muu keele viisakuse võrdlus, uurimistöö noortekeelest, raamatu ja filmi võrdlus) või tekste (intervjuu kodukohast pärit kunstnikuga, teatrietenduse arvustus, essee eesti noortekirjanduse põhjal). Esimese vooru tööde põhjal on žürii valinud teise ehk lõppvooru osalema kuni 40 õpilast.

Teine ehk lõppvoor on toimunud vastavalt Tartu Ülikoolis või Tallinna Ülikoolis. Kuni 2011/2012. aastani olid olümpiaadid kahepäevased ning sisaldasid nii suulist kui ka kirjalikku osa. Suulises osas on ülesanneteks olnud näiteks olümpiaadi vastava aasta teema kohased intervjuud, tekstide tõlgendamine jmt. Kirjalikus osas on osalejatel tulnud lahendada olümpiaadi teema kohaseid eri tüüpi keeleülesandeid. Alates 2012/2013. aastast on olümpiaad ühepäevane ja koosneb ainult kirjalikust osast. Olümpiaadi materjalid alates 2001/2002. aastast on nähtaval teaduskooli arhiivis aadressil teaduskool.ut.ee/et/olumpiaadisusteem/eesti-keel-teise-keelena

Lisaks võistlusele on olümpiaadi programmi alati kuulunud ka väike kultuuriosa. Õpilased on käinud huvitavates muuseumides ning põnevatel ekskursioonidel ja näitustel.

Eesti keele kui teise keele õppes toimuvad viimasel ajal suured muutused seoses kavandatava üleminekuga eestikeelsele õppele. Eesti keele kui teise keele olümpiaadil on selles protsessis oma roll. Sisukas ja huvitav olümpiaad tänapäevastab eesti keele õppe sisu ja suurendab õpilaste huvi eesti keele õppe vastu. Seega ootavad korraldajaid ees jätkuvad väljakutsed olümpiaadi arendamisel.

Nõukogude Õpetaja, nr. 16, 19 aprill 1986

Inglise keele olümpiaad

Igapäevases koolielus seondatakse inglise keele õppimist suhtlusvilumuse saavutamise ja kas riigieksamiks või rahvusvahelisteks keeleeksamiteks valmistumisega. Tulevane tööelu aga nõuab mõnevõrra teisi oskusi: oskust analüüsida, hinnata andmeid ja luua uusi ideid, tihti rahvusvahelises, inglise keeles suhtlevas, keskkonnas. Just seetõttu on juba üle kümne aasta Tartu Ülikooli poolt korraldatav inglise keele olümpiaad võtnud iseseisva uurimistöö vormi.

Kui korraldamise järg on Tartu käes, pakume välja päevakajalise teema, mis on valitud paeluma võimalikult erinevate huvidega õpilasi. Oleme püüdnud leida teemasid, mis näitavad, et ka humanitaarainetes lahendame ühiskonna ees seisvaid põletavaid probleeme. Arvavad ju paljud Eestiski, et humanitaaria on elukauge ja ebapraktiline. Proovime panna õpilasi tajuma kultuuri ja keele rolli ühiskondlike probleemide lahendamises.

Uurimistöö läbiviimine võimaldab arendada allikate ja andmete kogumise ja kriitilise analüüsi oskust. Infokorratuse ajastul peame koolitama kodanikke, kes oskavad neid ümbritsevat infovoogu kriitiliselt käsitleda, eristades teaduspõhisele maailmavaatele põhinevaid allikaid subjektiivsetest arvamustest ja pahatahtlikust manipulatsioonist. Panemegi rõhku eelkõige analüüsi- ja argumenteerimisoskusele, mitte pelgalt korrektsele keelekasutusele. On ju võimalik kirjutada sorav tekst, mille loogika lonkab või mis on sisutühi. Kuna tegu on inglise keele olümpiaadiga, siis on muidugi oluline on ka oskus oma järeldusi akadeemilise inglise keele reeglite kohaselt väljendada.

Kutsume parimad Tartu Ülikooli teise vooru, minikonverentsile, kus õpilased tutvustavad oma uurimistööd ning vastavad žürii ja kaasõpilaste küsimustele, et arendada oskust oma ideid veenvalt esitada ning pareerida võimalikke vastuväiteid.

Oleme viimase kümne aasta jooksul märganud suuri muutusi meie koolinoorte oskustes: ollakse üha loovamad küsimuste püstitamisel ja lahenduste leidmisel. Paranenud on ka infootsingu ja -analüüsi oskused, samuti julgus oma ideid suuliselt esitada. Samas, üha enam suulise suhtluse maailmas elavad noored pole niivõrd enesekindlad analüütiliselt tihedate kirjalike tekstide loomises.

Olümpiaadi edukuse taga on õpilaste uurimistöid juhendavad õpetajad. Juhendamine on ajamahukas, kuid meil on kujunenud omalaadne fännklubi õpetajatest, kelle õpilased ikka ja jälle olümpiaadile tulevad, mitte vaid eliitkoolidest, vaid ka väiksematest maakonnakoolidest, näiteks Saaremaal või Kadrinas.

Meie olümpiaad erineb küll märgatavalt reaalainete olümpiaadidest, aga ka meie võistluse keskmes on loov probleemide lahendamine. See on ju kõige olulisem oskus, mida õpilased ellu kaasa peaksid võtma. Lisaks sellele saavad osalejad innustust kultuuridevahelise suhtluse pädevuse arendamiseks.

Õpetajate Leht, nr. 8, 23 veebruar 2001

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=opetajateleht20010223.1.11&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

Saksa keele olümpiaadid Eestis

Reet Bender, TÜ germanistika professor

germanistika osakonna juhataja

Esimesed andmed saksa keele üleriigilise võistluse korraldamise kohta Eestis pärinevad aastast 1960, mil toimus üleriigiline võõrkeelevõistlus. Tegu oli katsega ka võõrkeelte alal midagi olümpiaadi sarnast korraldada. Esimesel võistlusel osalesid korraga nii inglise kui ka saksa keele õppijad. Toonases koolisüsteemis polnud tavalisele nõukogude kodanikule rohkem võõrkeeli ette nähtud kui üks, õppida tuli emba-kumba. Vene keelt muidugi võõrkeeleks ei loetud ja see oli kohustuslik. Perioodil 1949–1955 ei olnud Tartu Riiklikus Ülikoolis toimunud ka vastuvõttu germaani-romaani filoloogia erialale ja Lääne-Euroopa keelte õppetool suleti.

Inglise keel oli Eestis saksa keelega võrreldes pikka aega üsna eksootiline keel. Saksa keele õppimise kasuks rääkis ühelt poolt saksa keele väga pikaajaline ja laialdane kultuuriline mõju Eestis, see oli kultuurkeel, mida veel valdas enamik toonasest haritlaskonnast. Ka tekitas külma sõja ajal nn sõbraliku sotsialismimaa – Saksa Demokraatliku Vabariigi – eksistents vähemalt teoreetiliselt tunde keele praktiseerimise võimalikkusest siinpool raudset eesriiet. 1960ndatel aastatel hakkas jõudma Eestisse ka esimesi läänesaksa turiste, kellest lõviosa olid muide baltisakslased, kes tulid aegade stabiliseerudes oma kaotatud kodumaad külastama.

Igatahes toimus 22. detsembril 1960 Tallinnas esimene üleriigiline võõrkeeleolümpiaad Eestis. Toimumiskoht oli väga prominentne, nimelt Eestimaa Kommunistliku Partei Tallinna Linnakomitee Poliitharidusmaja. Korraldajaks oli pedagoogikateadlane Reet Selg (1927–1998), kes oli 1951 jõudnud lõpetada TRÜ saksa filoloogina. Osales 68 õpilast üle Eesti, neist 36 inglise ja 32 saksa keele alal. Ülesanneteks olid pildi järgi jutustamine, kodus ette valmistatud teksti (nt luuletuse) peast esitamine ja vestlus žüriiga. Teine võõrkeelevõistlus – siis juba eraldi saksa keele võistlus – toimus 1963 Tartus ja kolmas 1965 Tallinnas. Olümpiaadile pääsemine toimus juba toona vastavalt skeemile koolivoor – piirkondlik voor – üleriigiline voor. Korraldajateks olid haridusministeerium, TRÜ ja Tallinna Pedagoogiline Instituut ning sihtgrupiks keskkooliõpilased. Põhikooliõpilastele üleriigilist vooru ei toimunud. Võistlus toimus vähemalt kahepäevasena, seda juba transpordivõimalusi arvestades. Esimesel päeval oli võistlus, teisel kultuuriprogramm ja autasustamine.

Järgmised üleriigilised võistlused aastatel 1969, 1971, 1976, 1979, 1982, 1984 ja 1986 seevastu olid suunatud põhikooli lõpuklassile ehk siis 8. klasside õpilastele. Lõppvooru pääsemise struktuur oli sama, mis varem ning ülesanneteks olid üldiselt teksti lugemine, kuulamisülesanne, pildi järgi jutustamine, vestlus ja ka lünktestid. Osalejate arv kõikus 17–32 vahel. 1976. aastal toimus võistlus Tartus, pidulik avamine oli ülikooli aulas, kultuuriprogramm nägi ette ka teatri ja tähetorni külastuse. 1988 võistlesid ka saksa keele süvaõppega koolide abituriendid, toonase süsteemi järgi 11. klassi õpilased. Ülesanneteks oli mh. välismaa kirjasõbrale kirja kirjutamine.

Esimene taasiseseisvumisaegne olümpiaad toimus alles 1994. Initsiatiivi olid pöörelistele aegadele omase interregnumi järel haaranud Saksa kultuuri instituudid Tartus ja Tallinnas, sihtgrupiks olid vanemate klasside õpilased. Eelvooru ülesandeks oli kirjand, 126-st osalejast valis ühisžürii välja 52 lõppvooru pääsenut, kes 5.–6. märtsil 1994 Tartus kuulamis-, grammatika- sõnavaratestis ja vestluses mõõtu võtsid. 1995. aasta olümpiaad toimus geograafilises mõttes Eesti keskpunktis – Paides, kuhu oli kutsutud 21 õpilast. 1996. aasta võistluse korraldajaks oli taas haridusministeerium. Võistlus toimus kahes grupis – saksa keele süvaõppega koolid ja tavakoolid. Kuna toona oli võimalik teha ka saksa keele riigieksamit, siis peeti olümpiaadiülesandeid koostades silmas, et need ei ühtiks oma teemalt ja ülesehituselt riigieksamiga.

Saksa keele süvaõppega koole pole praeguseks Eestisse enam praktiliselt jäänud ja saksa keelt teise võõrkeelenagi õpib samuti kaunis väike hulk õpilasi, kuid samas leidub päris palju noori, kes on elanud lühemat või pikemat aega saksakeelsetes riikides või kelle üks kodustest keeltest on saksa keel. Seetõttu on tulnud täpsustada korraldusreegleid.

Olümpiaadiülesannete temaatika on varieerunud traditsiooniliste keeleliste ülesannete ja uurimistööde vahel. Viimaste puhul keskendutakse siinsele kultuuriloole ning (balti)saksa kultuuri mõjule ja jälgedele Eestis. Uurimistöö puhul on mitmekesistunud ka formaat – näiteks on õpilased lõppvoorus saadetud tutvuma Tartu kesklinnaga – otsima etteantud areaalist saksa kultuuriga seotud objekte ja tekste ning esitlema oma tulemusi osana meeskonnatööst. 2022. aastal Tartu ülikoolis toimunud olümpiaadi ülesandeks oli koostada oma kodukohast lähtuv virtuaalne (balti)saksa teemaline kaart ja seda žüriile esitleda. Tööde teemad olid näiteks baltisaksa loodusteadlased, Viljandi mõis ja Ungern-Sternbergid, sakslased Palamusel, Timotheus von Bock, jõulud Revalis, Saksa autod Eestis jne.

Käesoleva ülevaate koostamisel on kasutatud Diana Kollin-Poomi bakalaureusetööd „Deutsch-Olympiaden in Estland“, Tartu 2005 ja kogumikku „Germanistik in Tartu/Dorpat. Rückblick auf 200 Jahre“, koost. Siret Rutiku ja Rene Kegelmann, Tartu 2003 ning isiklikku kogemust olümpiaadide korraldamisel alates 2006. aastast.

Õpetajate Leht, nr. 21, 24 mai 1996

Õpetajate Leht 4. veebruar 2000

Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 9, 3 märts 2006

Sõnumileht : SL, nr. 71, 26 märts 1996

Tehnoloogiavaldkonna aineolümpiaadide korraldamisest aastatel 2001-2021

Aastal 2001 tuli Haridusministeeriumilt ettepanek sõlmida koostööleping Tallinna Pedagoogikaülikooliga õpilasvõistluste läbiviimiseks.

Põhjuseid, miks õpilasvõistluste läbiviijaks saab just Tallinna Pedagoogikaülikool, oli mitmeid juba siis ning on säilinud relevantsetena tänini. Üleriigiliste ja rahvusvaheliste õpilasvõistluste korraldamises on pikaajalised traditsioonid ning aineolümpiaadid on muutunud õpilastele ja õpetajatele õpitegevust rikastavateks võistlusteks. Ainevõistlused võimaldavad kõrgkoolide õppejõududel olla kursis koolielu ja õpilaste saavutustega, ainedidaktikuil, kellest paljud on ka õpikuautorid, saada tagasisidet õpetaja töö ja õppekavaarenduse tõhususest või ka vajakajäämistest.

Eelpool mainitud koostöö lepingu kohaselt osaleb Tallinna Pedagoogikaülikool õpioskuste, eesti keele kui teise keele, võõrkeelte ja käsitöö- tööõpetuse õpilasvõistluste läbiviimises. (Haridusministeerium, 29.03.2001)

Lepingu alusel otsustati, et käsitöö-tööõpetuse olümpiaad toimub üle aasta. Samal aastal toimub ka esimene Tallinna Pedagoogika Ülikooli tööõpetuse osakonna poolt organiseeritud aineolümpiaad. Mille korraldamisse kaasati ka ainenõukogu ja -seltsid. Olümpiaad toimus kolmes voorus:

jaanuar 2001 – koolisisesed voorud; veebruar-märts 2001 – piirkondlikud voorud; 31. märts 2001 – üleriigiline voor.

Üleriigiline voor koosnes kolmest osast: teoreetiline osa, praktiline töö, kodutööna valminud ese, milledest kujundati näitus ja neid hinnati eraldi. Esimese olümpiaadi korraldavaks toimkonnaks oli: Ene Lind, Anneli Teimann, Tuuli Tomson (käsitöö ja kodundus); Mart Soobik, Margus Mikkor (tööõpetus).

Aastast 2001 ongi tänase nimetusega tehnoloogiavaldkonna ainete olümpiaadid toimunud üle aasta ning üleüldine õpilaskonkursi/olümpiaadi ülesehitus on säilinud samana. Juhendid piirkondlike voorude ja lõppvõistluse kohta jõuavad maakondadesse uue kooliaasta alguses, mis on aluseks õpetajatele õpilaste ettevalmistamisel. Koolisisesed voorud korraldati tavaliselt aasta alguses, jaanuaris-veebruaris ning piirkondlikud voorud vastavalt veebruaris-märtsis. Kui piirkondlike voorude korraldavad õpetajad soovivad, saavad nad konkursi teoreetilise osa küsimustes abi paluda ülikooli korraldusmeeskonnalt. Praktiliste ülesannete korraldamise ja sisu osas langetab otsuse iga piirkond ise.

Kuni 2009 aastani näitas osalenud õpilane oma teadmisi nii käsitöös kui kodunduses ja lõplik paremus selgus kokkuvõtlikult käsitöö ja kodunduse teadmiste põhjal. Alates 2009. aastast on parimad ainetundjad selgitatud välja eraldi kodunduses ja käsitöös.

Üleriigilisele olümpiaadile kutsutakse kokku maksimaalselt 60 õpilast: 20 käsitöö, 20 kodunduse ja 20 tööõpetuse osa lõppvõistlusele. Jaotus toimub järgmiselt: igast maakonnast üks õpilane, lisaks Tartu, Narva ja Pärnu linnast üks õpilane ning Tallinnast kaks õpilast. Lõppvoor on toimunud enamjaolt kevadel, aprillis. Erandiks oli aasta 2021, mil pandeemia tõttu lükkus lõppvoor maikuusse.

Lõppvooru ehk vabariikliku olümpiaadi korraldamises on osalenud pea kõik TLÜ tehnoloogiavaldkonna ainete õppejõud ning mitmetel aastatel on kaasatud ka eriala tudengeid, kes abistavad organiseerimisel, näituste korraldamisel ning õpilastele mõeldud töötubade läbiviimisel. Olümpiaad on ühepäevane, alates hommikul kell 11 ja jõudes parimate tunnustamiseni pärastlõunal kella nelja-viie paiku. Vahele mahub turgutav lõunasöök.

Kõiki osalejaid on meeles peetud tänukirja ja väikese meenega, kolme parimat ainetundjat on autasustatud aukirjade ja kingitustega. Ka kõigile õpilasi juhendanud õpetajatele antakse tänukirjad.

Täpsemad olümpiaadide teemade ja toimumise kirjeldused aastate kaupa. Erinevate õppejõudude poolt kirjutatud kokkuvõtted.

2003. Käsitöö/kodunduse ning töö- ja tehnoloogiaõpetuse olümpiaad – lõppvoor Tallinnas toimus 26.04.2003.

Käsitöö ja kodunduse üldteemadeks olid „Vill“ ja „Teraviljasaadused“. Vastutajateks Ene Lind, Kristi Paas. Piirkondliku vooru ülesanneteks olid uurimuslik töö „Vill materjalina“, loominguline praktiline töö käsitöös ning kodunduses kas teoreetiline osa või praktiline ülesanne (vastavalt piirkonna võimalustele).

Üleriigilise vooru ülesanneteks olid teoreetiline osa (käsitöö + kodundus), praktiline loominguline töö käsitöös ning praktiline töö kodunduses.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise voor koosnes teoreetilisest osast, praktilisest tööst ning kodus valmistatud praktilisest tööst. Vastutajaks oli Mart Soobik.

2005. Käsitöö/kodunduse ning töö- ja tehnoloogiaõpetuse olümpiaad (üldnimetus Tööõpetus) – lõppvoor toimus Tallinna Ülikoolis 23.04.2005.

Käsitöö ja kodunduse üldteemadeks olid „Õmblemine“ ja „Aedviljad“. Vastutajateks Ene Lind, Kristi Paas. Piirkondliku vooru ülesanneteks oli referatiivne töö „Lemmikstiil rõivastuses“ või „Aedviljad igapäeva menüüs“, loominguline praktiline töö käsitöös ning praktiline ülesanne kodunduses.

Üleriigiline voor koosnes samuti kolmest osast: teoreetiline osa, praktiline loominguline ülesanne käsitöös ning praktiline ülesanne kodunduses.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise vooru ülesanneteks olid teoreetiline osa, praktiline töö ning koolis või kodus valminud toode. Vastutajaks Mart Soobik.

2007. aastal käsitöö ja kodunduse konkursi üldteemadeks oli „Tikkimine“ ja “Kala meie laual“. Piirkondlike konkursside teoreetilise osa küsimused koostas vabariiklik komisjon. Vastutajateks Ene Lind, Kristi Paas. Läbiviimist toetas Haridus- ja Teadusministeerium, Tallinna Ülikool ja firma Ruffler OÜ.

Üleriigiline voor koosnes kolmest osast: teoreetiline osa (45 minutit), praktiline loominguline ülesanne käsitöös ning praktiline ülesanne kodunduses.

Küsimused olid seotud üldteemaga. Käsitöös tikkimine (materjalid ja tehnoloogia). Kodunduse alastes küsimustes oli põhirõhk õppeaine siseste ja õppeainete vaheliste seoste loomise oskusel, tarbijateadlikkusel, põhjendatud valikute tegemisel.

Praktiline ülesanne käsitöös koosnes tehnoloogilisest ning loomingulisest osast. Tehnoloogiline osa puudutas kaunistuspistete temaatikat ja praktilise ülesande tulemusena valmisid auaadressi kaaned, mis lõpuks õpetajatele-juhendajatele tänutäheks kingiti. Hindamisel arvestati materjalide kooskasutuse ja kokkusobivuse aspekte, värvilahendust, kompositsioonitaju, tikitud pistete õiget tehnoloogiat, fantaasiarikkust.

Kodunduses tuli koostada menüü, valmistada toit (toidud) ning serveerida. Seejuures on põhitähelepanu menüü tasakaalustamisel, valmistamistehnoloogia ja töövahendite valikul, töö organiseerimisel ja hügieeninõuete täitmisel.

Üldvõitja väljaselgitamiseks liideti kokku kõigi kolme osa punktid. Eraldi autasustati parimat käsitöö ja parimat kodunduse ainevaldkonna tundjat. Kõikidele vabariiklikul konkursil osalenud õpilastele anti mälestusese. Meeles peeti ka juhendajaid-õpetajaid.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise voor koosnes samuti kolmest osast: teoreetiline osa, praktiline töö ning koolis või kodus valminud toode. Teoreetilise osa küsimused hõlmasid tehnilist kirjaoskust, tehnika ajalugu, materjalide töötlemist jm. Praktiliseks ülesandeks oli etteantud materjalidest omaloomingulise sõiduki mudeli valmistamine, kuhu tuli monteerida vilkur valgusdioodi ja patarei baasil. Vastutajaks Kai Malmstein.

2009. aasta käsitöö ja kodunduse teemadeks olid “Rahvuslik ornament“ (teooria osa hõlmas materjaliõpetuse temaatikat) ja „Puuviljad meie toidulaual“. Selle aasta konkursil selgitati välja eraldi parim käsitöö ja parim kodunduse ainevaldkonna tundja.

Läbi aastate on konkursi üldteemad toetunud kooliprogrammis sisalduvale, nii oli esil kord õmblemise ja materjaliõpetuse valdkond, kord silmuskudumise, kord heegeldamise, kord tikkimise, kord rahvarõivaste valdkond.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise voor koosnes traditsiooniliselt kolmest osast; teooriavoor, disaini ülesanne, milleks oli kavandada Kavandada uudse konstruktsiooniga salvrätihoidja koolisööklale. Antud tööks on vajalik: joonestada sellest normaalsuuruses eskiis kaks- või kolmvaates, lisada vajaminevate materjalide loetelu ja anda tähtsamate tööoperatsioonide järjekord. Praktiline töö koosnes kahest osast: metalli ja puidutöö, milledeks oli valmistada juhendi järgi plekist küünlavorm ja vesta tulbiõis. Konkursi viisid läbi Andry Kikkull, Jaan Keerdo, Endel Rihvk.

2011. aastal oli käsitöö teemaks “Õmblemise tehnoloogia. Vanast uus” ja kodunduses “Tervislikud suupisted ja joogid”. Olümpiaad viidi läbi Tallinna Ülikooli Tondi õppehoones.

Kodunduse vabariiklikul olümpiaadil oli kaks ülesannet, teoreetiline osa (80 minutit) ning praktiline osa (80 minutit). Teoreetiline osa koosnes testist (sobivate töövahendite ja -võtete tundmine, suupistete ja jookide valmistamise ja mitmekesistamise võimalused) ning toidu toiteväärtuse arvutusest ja oma valiku põhjendusest lähtuvalt tervislikkuse aspektist. Põhirõhk oli õppeainesiseste ja õppeainete vaheliste seoste loomise oskusel, tarbijateadlikkusel, põhjendatud valikute tegemisel.

Praktilise ülesandena tuli koostada menüü, valmistada toit (toidud) ja jook ning serveerida. Seejuures oli põhitähelepanu menüü tasakaalustamisel, valmistamistehnoloogial ja töövahendite valikul, töö organiseerimisel ja hügieeninõuete täitmisel. Korraldajad: Kristi Paas, Kaie Pappel, Jaana Tamm.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise voor toimus samuti Tondi õppehoones ja koosnes taas kolmest osast, milleks oli teooria tundmine, milleks oli valikvastustega test hõlmab kümmet teemat (tehnika ajalugu, tehniline terminoloogia, tehniline graafika, materjaliõpetus, elektrilised käsitööriistad, puitmaterjalide tehnoloogia, metallmaterjalide tehnoloogia, tehniline taip ja kujutlusvõime, tööohutus, varia). Teiseks lahendada probleemülesanne konstrueerides originaalse tööeseme, mis vastab etteantud tehnilistele tingimustele. Ese peab olema valmistatav etteantud materjalidest ja võimaldatud tööriistasid kasutades. Oma lahendus tuleb vormistada mõõtmestatud eskiisi vormis (ruudulisel paberil) lisades sellele vajalike materjalide loetelu ja põhiliste tööoperatsioonide järjekorra. Kolmandaks valmistada praktiliselt kaks kavandatud tööeset, joonise ja kirjaliku tööjuhendi järgi. Hindamisel arvestati soorituse kvaliteeti ja töö joonisele vastavust.

2013. aastal viidi tehnoloogiavaldkonna ainete olümpiaad läbi Tallinna Ülikooli Tondi õppehoones.

Kodunduse olümpiaadi teemaks oli “Tarbi targalt”. Teoreetilise osa testis tuli õpilastel vastata paljudele tarbija õiguste ja kohustustega seonduvatele küsimustele, tunda ära erinevaid märke ja teada nende tähendust. Praktiliseks ülesandeks oli köögis etteantud toiduainetest magusa kingituse valmistamine, mis oli suunatud oma kodunduse õpetajale kooliaasta lõpu puhul. valminud maius tuli ka ise pakendada ning pakend tuli varustada vajaliku infoga järgides toidukaupade märgistamisele esitatud nõudeid. Korraldajad: Kristi Paas, Jaana Taar ja Tiina Vänt.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üleriigilise voorus tuli peale traditsioonilise teooriatundmise lahendada disaini ülesanne, milleks oli kavanda liikuv kraana (kraanaauto), mille tõstejõud on vähemalt 100 g. Auto pidi olema valmistatav etteantud materjalidest ja võimaldatud tööriistasid kasutades. Oma lahendus tuli vormistada mõõtmestatud eskiisi vormis (ruudulisel paberil), lisades sellele tööoperatsioonide järjekorra. Praktilise tööna tuli kavandatud auto ka valmistada.

2015. aasta tehnoloogiavaldkonna olümpiaadid viidi läbi juba Tallinna Ülikooli Räägu õppehoones.

Kodunduse olümpiaadi teemaks oli seekord “Peole!”, mis hõlmas erinevaid etiketiga seonduvaid teemasid ja ülesandeid. Teoreetiline osas tuli vastata käitumis- ja suhtlusetiketi alastele küsimustele ning valida sobivad riided etteantud pidustuseks. Praktilises osas said õpilased panna end proovile vastavalt sündmusele kutse-, koha- ja menüükaardi valmistamises ning temaatilise lauakatte sättimises õppeköögis. Etteantud teemad olid näiteks Eesti Vabariigi aastapäev, Sõbrapäev, Lihavõttepühad, Pulmad, Sõbra sünnipäev, 1.september e teadmistepäev, Merepidu jne. Korraldajad: Kristi Paas, Eva Veeber ja Tiina Vänt.

2015. aasta tehnoloogiaõpetuse olümpiaadi disaini ülesanne oli seotud elektriõpetusega ja lahendatavaks probleemiks oli kavandada valgusdioodidega vurr, mis käima tõmbamisel süütaks ise konstrueeritud lülitilahendusega vurri peal olevad kaks LEDi. Peab tõdema, et õpilased pakkusid välja väga erinevaid ja loovaid lüliti lahendusi. Korraldajad olid Andry Kikkull, Aron Lips, Tiit Kobrusepp.

2017. aasta üleriigilise tehnoloogia valdkonna ainete õpilaskonkursi teemadeks olid „Ehime end laulupeole“ ja „Eesti toidukultuur“. Vabariiklik olümpiaad viidi läbi Tallinna Ülikooli Räägu õppehoones.

Kodunduse vabariiklik olümpiaad koosnes kahest osast (teoreetiline osa 1h, 20 minutit ja praktiline ülesanne 1h, 20 minutit). Teoreetilises pooles andis õpilane ülevaate oma eelnevalt tehtud uurimistööst/loovtööst ning vastas komisjoni ja kohalviibijate küsimustele. Õpilaste kodutööd haarasid laia ülevaadet eesti traditsioonilistest toiduainetest ja toitudest.

Praktiline osa toimus õppeköögis ning õpilasel tuli vastata eesti toidukultuuri puudutavatele küsimustele, tunda ära vanaaegseid toiduvalmistamise vahendeid ning valmistada meelepärane toit kasutades ühe koostisainena kamajahu. Õpilaste valminud toidud olid mitmekülgsed ning pakkusid hindajatele põnevaid maitseelamusi. Korraldajad: Kristi Paas, Jaana Taar ja Tiina Vänt.

Sel aastal oli tehnoloogiaõpetuse konkursil ka üldine peateema, milleks oli Laulupeo sõlg. Sellest lähtusid ka ehistööle pühendatud teooriaküsimused ja disaini ülesande, kus tuli kavandada täpitskirjatud laulupeo sõlg ning see siis ka valmistada. Zürii liikmeteks olid: Andry Kikkull, Aron Lips.

2019. aasta tehnoloogiavaldkonna ainete olümpiaad toimus kahes voorus: piirkondliku ja vabariikliku vooruna. Eesmärgiks oli keskkonnateadliku ja loova mõtteviisi väärtustamine. Sellest tulenevalt ka teema valik “Keskkonnateadlik nipiga käsitöö“. Lõppvoor toimus Tallinna Ülikooli Räägu õppehoones.

Käsitöö piirkondlik voor toimus kahes osas. Teoreetiliseks osaks koostas õpilane kirjaliku projekti/ülevaate keskkonnateadliku ja nipiga käsitööeseme loomisest ning praktiliseks osana teostas kogutud teabe ja idee alusel funktsionaalse, kasutatava looveseme. Tehnoloogiate ja materjalide (tekstiil, nahk, metall, plast, puit jm) valik oli vaba, lähtuma pidi keskkonnasäästlikkuse ja taaskasutuse põhimõtetest. Teema valik ja piiritlemine sõltus õpilase huvidest ja võimalustest. Õpetajal oli võimalus siduda antud ülesanne põhikooli III kooliastme loovtöö või projekti läbiviimisega.

Käsitöö olümpiaadi vabariiklik voor koosnes kolmest osast:

Teoreetiline osa - 5 minuti pikkune ettekanne slaidiesitluse või video vms toel, mis hõlmab kirjaliku projekti teemat “Keskkonnateadlik nipiga käsitöö“ (eesmärk, idee/kavand, keskkonnateadlikkus, materjalide ja käsitöötehnikate valiku põhjendus, eseme funktsiooni tutvustus, fotod valminud tootest jms).
Teostatud projekteseme esitamine ühiseks väljapanekuks. Õpilane esitas ühisele väljapanekule projekttööna piirkondlikuks vooruks valmistatud praktilise eseme. Praktiline loovülesanne, kasutades kohapeal väljapakutud tehnikaid ja töövahendeid. Kaasa tuli võtta kasutatud ühevärviline heledatooniline T-särk!

Olümpiaadi ettevalmistusse kaasati üliõpilased, kes organiseerisid trükkimise töötoad ja viisid ka vastava õppe kahes ruumis läbi. Ettevalmistusena koostasid üliõpilased ka vastaval teemal tööjuhendeid ning panid üles väikese näituse eksperimentaaltekstiili raames trükitud töödest.

Esitatud loovtööd olid tõeliselt esteetilised ja fantaasiarikkad, tööd ja vaeva oli palju nähtud, oli, mida vaadata. Ettevalmistustöödel ulatasid abikäe Abakhan Fabrics ja kauplus Karnaluks. Korraldajad: Ann Ojaste, Tiia Artla, Ene Lind ja Juta Piirlaid.

Kodunduse olümpiaadil oli teemaks “Bakterid ja seened köögis”. Taas oli olümpiaadil nii teoreetiline kui ka praktiline osa. Teoreetiline osa koosnes erinevatest toiduhügieeniga seonduvatest küsimustest ning praktiliseks ülesandeks oli ühe etteantud retsepti põhjal plakati koostamine. Välja tuli tuua antud retsepti järgi toitu valmistades ette tulevad ohud pidades silmas just toiduhügieeni ja ohutut käitumist köögis. Korraldajad: Kristi Koppel, Jaana Taar ja Tiina Vänt.

Tehnoloogiaõpetuse üldteemaks oli Mäng iseendale. Konkursi teoreetiline osa koosnes valikvastustega testist, mis hõlmas vineeri- ja traaditöö teemat (tehniline terminoloogia, materjaliõpetus, käsitööriistad, tööohutus ja varia). Tööeseme disainimise ülesandes tuli- kavandada etteantud materjalidest üksinda mängitav mäng „Mäng iseendale“ ja see ka valmistada. Olümpiaadi viisid läbi Andry Kikkull, Aron Lips, Timo Nikitin.

2021. aastal aga tuli tehnoloogiavaldkonna ainete olümpiaadi vabariiklik voor ajaliselt edasi lükata tulenevalt puhkenud COVID-19 pandeemiast. Maikuus viidi olümpiaad läbi IT-põhiselt läbi Zoomi keskkonna.

Käsitöö olümpiaadi üldteemaks oli “MINA ja MAAILM“ – keskkonnateadlik loovtöö. Põhitähelepanu paluti pöörata koduses majapidamises tekkivatele paber- ja kilematerjalide kogumitele/jääkidele (ajalehed, pakendid jne). Tehnoloogiate ja muude materjalide (tekstiil, nahk, metall, puit jm) valik oli vaba. Lähtuda tuli keskkonnasäästlikkuse ja taaskasutuse põhimõtetest. Esitluses tuli tuua välja teema ja materjalide kogumise valiku põhjendused ning kajastada loomeprotsess koos lõpptulemiga (lisada vajalikud joonised, kavandid ja fotod, kasutatud allikate loetelu, mittekirjalike materjalide autorid).

Käsitöö olümpiaadi vabariiklik voor koosnes:

Slaidiesitlusest, mis hõlmas projekti teemat “Mina ja maailm - keskkonnateadlik käsitöö“ (eesmärk, idee/kavand, keskkonnateadlikkus, materjalide ja käsitöötehnikate valiku põhjendus, protsess, eseme funktsiooni tutvustus, fotod valminud tootest jms).
Teostatud LOOVESEME esitamine (ühisväljapanek). Õpilane esitas ühisele väljapanekule projektitööna piirkondlikuks vooruks valmistatud praktilise eseme.

Konkursi ülesanded ja korraldus on valitud selliselt, et vabariiklikku vooru saaks läbi viia ka võimaliku eriolukorra tingimustes.

Olümpiaadi päev kujunes sujuvaks ja kulges tõrgeteta. Zoom-keskkonnas esitlesid konkursil osalejad oma ettekanded. Varem saadeti oma esitlused ja praktilised tööd ülikooli, kus need hindamiseks välja pandi ning hiljem postiga tagasi saadeti.

Ka sel aastal osalesid üliõpilased olümpiaadi ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Ja seekordki toetasid Abakhan ja Karnaluks olümpiaadi ettevalmistust. Tudengid organiseerisid osalejatele pooletunnise esitluse „“Pakendivaba elustiil“ Ilmapood poolt. Seejärel ka väikese viktoriini, mille auhind pärines samuti Ilmapoest. Üliõpilased koostasid ka tööjuhendeid meisterdamiseks, mille järgi õpilased huvi korral ise kodus üht-teist teha saaksid. Korraldajad: Ann Ojaste, Ene Lind ja Tiia Artla.

Kodunduse olümpiaadi teemaks oli samuti “MINA ja MAAILM“. Piirkondliku vooru teoreetiliseks osaks olid õpilaste poolt koostatud kirjalikud logiraamatud ühe nende poolt valitud keskkonda mõjutava tegevuse kohta koduses majapidamises. Logiraamatus andis õpilane ülevaate endale esitatud väljakutsest; sõnastatud probleemist, kogutud taustainfost, ajalisest kestvusest ja teostatud tegevustest. Piirkondliku vooru võitnud tööd saadeti edasi vabariiklikku vooru.

Vabariiklikus voorus esitlesid õpilased oma koostatud logiraamatuid Zoom-keskkonna kaudu ning neile esitati koostatud töö kohta küsimusi. Teoreetilise osa moodustas Google Forms-keskkonnas koostatud test, mille küsimused puudutasid keskkonnasäästlikku majandamist ja jätkusuutlikku eluviisi. Olümpiaadi korraldamisel abiks olnud eriala tudengid koostasid elektroonilise materjali tervislike müslibatoonide valmistamisest, mida jagati kõigi osalenud õpilaste ja neid juhendanud õpetajatega. Korraldajad: Kristi Koppel, Jaana Taar ja Tiina Vänt.

Tehnoloogiaõpetuse vabariiklik konkurss teemal Füüsika tehnoloogiaõpetuse viidi läbi 9. aprillil 2021.a. füüsiliselt. Konkurss toimus Räägi õppehoones ja koosnes seekord ainult kahest osast. Teooria osas lahendasid õpilased valikvastustega testi (tehniline terminoloogia, materjaliõpetus, füüsikalised nähtused, töövahendid, tööohutus). Disaini osas on tuli kavandada seina või laelambi kettkinnitus. Kinnituse osaks olev kett peab omama kandvat rolli, kuid samas ei tohi asetseda lambi suhtes ülevalt alla ehk vertikaalselt. Kinnituseks võib kasutada peale keti veel teisi materjale. Praktiline valmistamine jäi seekord ära. Korraldajad: Andry Kikkull, Aron Lips ja Tiit Kobrusepp.

Põhjalikum info ning pildimaterjal 2019. ja 2021. aasta olümpiaadidest leidub internetileheküljel: http://www.tlu-craft.ee/olumpiaad.

Olümpiaadide tulemused on igaaastaselt kajastatud Tartu Teaduskooli kodulehel.

Image	Image
Image

Nõukogude Õpetaja, nr. 13, 30 märts 1974

Nõukogude Õpetaja, nr. 1, 5 jaanuar 1974

Õpetajate Leht, nr. 16, 20 aprill 2001

Tallinna Ülikool Tehnoloogiavaldkonna ainete vabariikliku olümpiaadi lõppvoorust võttis osa õpilasi üle Eesti (2021)

Prantsuse keele olümpiaadi kujunemislugu

Merilyn Meristo

Prantsuse keele dotsent, Tallinna Ülikool

Prantsuse keele olümpiaad taaselustati 2015. aastal. Sellele eelneval aastas kutsuti prantsuse keele õpetajate listi kaudu üles kõiki huvilisi ühisele arutelule Tallinna Ülikooli. Eesmärgiks oli välja selgitada, kas koolidel ja õpetajatel on piisav huvi olümpiaadi vastu ning huvi korral otsustada olümpiaadi kontseptsioon. Esimesel koosolekul osales paarkümmend õpetajat, lisaks saadeti meilile ideed pooldavaid kirju, mis andis tulevastele korraldajatele selge sõnumi, et olümpiaadi oodatakse väga. Kokkutulnutega lepiti kokku selged olümpiaadi eesmärgid:

populariseerida prantsuse keelt ja prantsuskeelsete maade kultuuri;
märgata ja tunnustada andekaid õpilasi;
korraldada olümpiaad kahes versioonis: A-keele õppijatele ning B-/C-keele õppijatele.

Lisaks sõnastati ootused, et olümpiaad erineks sisult ja struktuurilt võimalikult palju prantsuse keele rahvusvahelisest eksamist DELF; et olümpiaadi fookuses oleks igal aastal erinev Prantsusmaa või prantsuskeelse riigi piirkond; et olümpiaad toimuks piirkondlikul ja vabariiklikul tasandil; et piirkonnavoor toimuks internetikeskkonnas võimaldades osalejatel osalemist oma koolis. Koolivooru toimumise osas jäeti koolidele vabad käed, oluliseks peeti, et võimalikult palju huvilisi saaks osaleda.

Esimese olümpiaadi teemaks sai piirkond Alsace-Lorraine. Internetikeskkonnaks valisid korraldajad Moodle’i platvormi ning pilootprojektina toimus põhikooli (7-9kl) õpilastele. Küsimusi oli geograafia, looduse, ajaloo, Alsace’i dialekti ja kohaliku toidukultuuri kohta. Järgnevast aastast alates lisandus gümnaasiumiaste, seega toimub olümpiaad neljas kategoorias: põhikooli A- ja B-/C-keele õpilastele ning gümnaasiumi A- ja B-/C-keele õpilastele. Piirkonnavooru kultuuritemaatikale on juurde lisandunud küsimusi konkreetse teemaks oleva piirkonna muusika, kirjanduse, arhitektuuri, spordi, kuulsuste ja kultuurisündmuste kohta. Vastavalt olümpiaadikategooriale on küsimuste raskusaste erinev – B-/C-keele osalejatele on küsimuste sõnastus lihtsam kui A-keele omadel, lisaks on ka sisulisi erinevusi põhikooli ja gümnaasiumi teemade vahel. Valmistumine olümpiaadiks tähendab ennekõike silmaringi avardamist. Näiteks on piltidelt olnud vaja ära tunda Roueni katedraali või Korsika vappi; teada, et Avignoni festivali fookuses on teatrikunst või kus linnas asub Promenade des Anglais, osata nimetada Bretagne’i kõrgeimat mäetippu või „Colomba“ autorit. Lingvistilist oskust saavad osalejad näidata paari viimase ülesande abil, kus olenevalt aastast on olnud vaja kas etteantud lauset parafraseerida, täita lünkteksti või kirjutada ise lühijutuke.

Lisaks Alsace-Lorraine’i piirkonnale on olümpiaadi põhiteemadeks olnud ka Normandia, Bretagne, Provence, Loire’i oru piirkond, Oksitaania, Québec, Korsika ja 2023. aastal Valloonia.

Olümpiaadi koordineerib ja tegevust haldab Tallinna Ülikool, kuid koostöö on olnud Prantsuse Keele Õpetajate Ühinguga, Prantsuse Instituudiga, Kanada Saatkonnaga ja loomulikult TU Teaduskooliga. Olümpiaadi ülesandeid koostab väike 4-liikmeline tiim, kes rambivalgust ei soovi. Vabariikliku vooru žüriiliikmeteks on tihti kolleegid Tallinna Ülikoolist ja Prantsuse Instituudist ning tegevõpetajad (siin on mõistetavalt palju välistavaid kriteeriume).

Olümpiaadi tutvustamine koolide seas on võtnud aega. Eriti C-keelega koolides. Ühelt poolt on pelglikkus mõistetav, sest keeletase ei ole veel teab mis kõrge, teisalt aga osalevadki sarnase keeleoskusega õpilased omavahel ja nagu eespool mainitud, siis olümpiaadiks valmistumine ei ole muud kui enese arendamine parimal viisil – kaotada pole midagi, ainult juurde võita. Korraldatud on infotunde nii kohapeal kui zoomikeskkonnas Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Korraldajana olen valmis tulema koolidesse, et tutvustada ja näidata varasemate aastate ülesandeid. Seda ikka selleks, et veel rohkem koole ja õpilasi saaks olümpiaadist osa.

Prantsuse keelt õpib Eestis umbes 4000 õpilast kas A-, B- või C-võõrkeelena. Võiks arvata, et võitjad tulevad koolidest, kus on pikaaegsed prantsuse keele õpetamise traditsioonid. Tegelikkuses on tulemused täiesti ennustamatud ja see teebki olümpiaadi põnevaks. Loeb see, kui palju on osaleja ise panustanud ja juurde lugenud. On koole, kus valmistutakse olümpiaadiks viisil, et kogu klass saab sellest osa ja see ongi meie olümpiaadi peamine eesmärk – populariseerida keelt ja kultuuri. Tublid kultuuritundjad ei ole alati parimad vabariiklikus voorus, kus tuleb suuliselt esineda ja vastupidi. A-keele kategooriasse oodatakse osalema ka neid õpilasi, kes on elanud ja õppinud prantsuskeelses keskkonnas, viibinud seal vahetusõpilasena, kes on kasvanud kakskeelses perekonnas või kes on keelt õppinud intensiivsemalt ja soovivad rinda pista süvaklasside õpilastega.

Hästi suur rõõm on korraldajana näha, kuidas põhikooli osalejad jätkavad gümnaasiumiastmes ja nii mõnigi nendest on hiljem astunud sisse Tallinna Ülikooli prantsuse keele erialale.

2019

 Vene keel võõrkeelena olümpiaad  

dots. Irina Moissejenko, dots. Inna Adamson - vabariikliku vene keele kui võõrkeele olümpiaadi korraldajad ja žürii liikmed

Vabariiklik vene keele kui võõrkeele olümpiaadi korraldati Tallinna Ed. Vilde nim. Pedagoogilises Instituudis alates 1970ndatest aastatest. Pärast seda oli olümpiaadide toimumises paus kuni aastani 1995, mil korraldati taas võistlus ja läbiviijateks olid I. Birjukova, L. Tõnnov, E. Väri, G. Noorkõiv jt. Haridustöötajate Koolituskeskuse baasil. Alates 2000. a korraldatakse olümpiaadi kord kahe aasta järel Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Praegu vabariiklik vene keele kui võõrkeele olümpiaadi korraldatakse Tallinna Ülikoolis igal aastal. 2021. aastal toimus koroonaviiruse tõttu olümpiaad Zoom keskkonnas.

Olümpiaadi materjalide arendajad ja koostajad ning ürituse korraldajad on Vene- ja Ida-Euroopa uuringusuuna töötajad. Olümpiaadis saavad osaleda 9.-12. klasside eesti õppekeelega koolide õpilased, kes õpivad seal alates 1. klassist. Olümpiaadi korraldatakse kahes grupis vastavalt nende vene keele oskuse tasemele. Iga alagrupi jaoks koostatakse erineva raskustasemega materjale, mis on keskendunud ühisele teemale ning identsed struktuuri poolest. Olümpiaadi läbiviimise põhieesmärgiks on vene keele õppimise toetus kultuuriga süvendatud tutvumise kaudu, suhtlemine ühiste huvidega eakaaslastega, mis annab võimaluse võrrelda oma teadmisi teiste olümpiaadil osalejate teadmistega ja oskustega, saada teada uut ja huvitavat.

Riikliku vene keele kui võõrkeele olümpiaadi võitjad osalesid rahvusvahelisel vene keele konkursil 2003. aastal Armeenias ja 2004. aastal Kazahstanis. 2008., 2014. ja 2016. aastal osalesid olümpiaadi võitjad rahvusvahelises vene keele olümpiaadis Moskvas.

Olümpiaadi vilistlane Kaisa Vilu meenutab “Tulin Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 10. klassi Tallinna Balletikoolist. Soov oli saada parem ja laiapõhjalisem üldharidus ning mul oli väga suur huvi vene keele õppimise vastu. 2015/2016. õa oli üleriigilise vene keel võõrkeelena olümpiaadi teema seotud balletiga. Saavutasin 3. 3oha ja see tulemus võimaldas mul astuda Tallinna Ülikooli õppima jaapani keelt ja kultuuri, mis oli minu suureks unistuseks. 2022. aastal lõpetasin bakalaureuse õppe ja jätkan õpinguid Tartu Ülikoolis kultuuri juhtimise erialal. Kasutan vene keelt iga päev nii tööl kui sõpradega suheldes.” 

Õppeaastal 2021/2022 lõpetas Kaisa Vilu bakalaureuse õppe ja jätkab õpinguid Tartu Ülikoolis kultuuri juhtimise erialal. Kaisa kasutab vene keelt iga päev nii tööl kui sõpradega suheldes. Tartu Ülikoolis kavatseb ta kindlasti võtta vene keele kursuseid.

Tallinna Ülikool 2013 Riiklik vene keele kui võõrkeele olümpiaad

OLÜMPIAADI KODULEHT

Eesti Loodus : populaarteaduslik ajakiri : ilmunud 1933. aastast, nr. 10, oktoober 2018

Kuidas valmistuda kuu ajaga maateaduste olümpiaadiks

OLÜMPIAADI KODULEHT

Mente et Manu, nr. 5, detsember 2021

TalTech : majandusaasta aastaaruanne ..., nr. 1, juuli 2023

Ajaloo-olümpiaadid

Aare Ristikivi

Ajaloo-olümpiaadi algusest on möödas üle 55 aasta, selle ajavahemiku sees on toimunud 28 ainealast jõukatsumist, kuid vaidlused formaadi üle ei ole kaugeltki läbi ja pea ükski olümpiaad ei ole olnud eelmisega identne.

Lembit Andresen on meenutanud, et juba 1959. aastal toimus Tallinna 21. Keskkoolis koolisisene ajaloo ainevõistlus, seejärel kaasati teised Tallinna koolid ning 1965/66. õa oldi valmis läbi viima üleriigiline olümpiaad. Korraldamiseks panid seljad kokku Tartu Ülikool (esindajad M. Lõhmus, H. Piirimäe), Tallinna Pedagoogiline Instituut (L. Andresen ja T. Tamm), TA Ajaloo Instituut (V. Järv), Teadusliku Uurimise Instituut (S. Õispuu), Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut (H. Puusepp, L. Levald) ja Haridusministeerium (L. Eesmaa). Eesmärgiks tollases sõnastuses: „Süvendada õpilastes marksistlik-leninlikku maailmavaadet, laiendada nende ajaloolis-poliitilist silmaringi, äratada huvi kodumaa kangelasliku mineviku ja tänapäeva tundmaõppimise vastu, süvendada ajaloo-alaseid teadmisi ja hoogustada koolide ajalooringide tööd.“ Esimesel aastal ei toimunud veel vabariiklikku vooru, kuid 1966/67 jõuti ka selleni.

Ajalugu oli nõukogude ajal selgelt ideologiseeritud aine ja see paistab välja ka olümpiaadi puhul – 1966/67. õa olümpiaad oli pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale, 1968/69. aasta olümpiaad Lenini 100. sünniaastapäevale. Muuhulgas pidid õpilased teadma Lenini lemmikhelitööd ja kus oli tema viimane avalik esinemine. Ka edaspidi olid teemad seotud nõukogude riigi tähtsündmustega või vähemalt revolutsiooniliste sündmustega (näiteks dekabristide ülestõus). Muidugi ei tähenda see, et korraldajad olid ideoloogia tööriistad, nende teemade varjus oli võimalik ka Eesti rahvuslikku ajalugu käsitleda ja ajaloohuvilistele õpilastele väljundit pakkuda. Praegune ajalooõpetaja Maie Nõmmik on meenutanud: „Võtsin osa vabariiklikust ajaloo olümpiaadist 1969. a, kui olin 10. klassis. Lõppvoor toimus Tallinnas. Töö kirjutasime selleaegses Tallinna Pedagoogilises Instituudis ühes auditooriumis. Kohtusime ajaloolastega. Mälestused sellest on üsna ähmased. Mäletan, et kohtasin seal Allan Liimi, kellest ülikooli ajal 4. kursusel sai ka meie kursuse juhendaja. Pidulik lõpetamine oli Tallinna raekojas. ... Tõenäoliselt mõjutas sellel olümpiaadil osalemine, et läksin õppima ajalugu.“ Ajaloo- olümpiaadi võitjate seas on näiteks sellised Eesti riigi jaoks olulised inimesed nagu Tõnis Lukas (Eesti Kirjandusmuuseumi direktor), Urmas Klaas (Tartu linnapea), Aadu Must (Riigikogu liige, TÜ ajalooprofessor), Karl Pajusalu (akadeemik, TÜ keele ajaloo ja murrete professor) jne.

Nõukogude korra ajal olid olümpiaadi olulisemad eestvedajad Lembit Andresen ja Allan Liim, vabariiklikus komisjonis andsid tooni kõrgkoolide esindajad ning see tekitas probleeme – tegevõpetajad ei olnud alati rahul küsimuste sõnastuse ja parandamisjuhenditega. Siiani kestavad vaidlused selle üle, kas olümpiaaditöö ei ole liiga faktikeskne, 1971. a oligi eelvooruks referaadi koostamine etteantud teemal ja 1990/91. a oli lõppvooruks essee

kirjutamine. Aastal 1989 jäi olümpiaad õpetajate palvel hoopis ära, sest ajad olid segased, vana õppekirjandust enam kasutada ei saanud, uut veel ei olnud ning õpetajate energia läks materjalide kokkuotsimisele.

Taastatud Eesti Vabariigis olid olümpiaadi eestvedajad Sulev Valdmaa, Frants Kupp ja eeskätt Mare Oja, alates 2001/02. a on olümpiaadi peakorraldaja Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogia instituudi ning Tartu Ülikooli teaduskooliga, olümpiaadi on vedanud tegevõpetajad Tiia Luuk, Heli Aiaots, Aare Ristikivi, Liis Reier, Heli Kirsi ja Kalle Lõuna. Olümpiaad toimub üle aasta, vaheldumisi ühiskonnaõpetuse olümpiaadiga. 2019/20. õa jäi lõppvoor covidi tõttu ära, 2021/22 toimus esmakordselt eelvoor elektrooniliselt.

Nõukogude Õpetaja, nr. 13, 30 märts 1985

Nõukogude Õpetaja, nr. 5, 2 veebruar 1974

Punalipp : EKP Jõgeva Rajoonikomitee ja Jõgeva Rajooni RSN häälekandja, nr. 129, 31 oktoober 1974

Nõukogude Õpetaja, nr. 20, 16 mai 1987

Ühiskonnaõpetuse olümpiaadist

Ühiskonnaõpetuse olümpiaad on suhteliselt noor olümpiaad, 2022/2023 õppeaastal toimub see kaheksandat korda. Kuna ajaloo olümpiaadi korraldatakse üle aasta, siis Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts leidis, et nn vaheaastatel võiks olla ühiskonnaõpetuse olümpiaad. Kuna esimesel, 2008. aastal eraldati raha olümpiaadiks alles sügisel, siis otsustati teha eelvoor elektrooniline, arvestades ajanappust eelvooru organiseerimisel. Olümpiaad oli eelkõige teadmiste keskne, teemade valikul arvestati siiski hetkel ühiskonnas toimuvaga., nii on see jäänudki – tähtsad on teadmised, ent kursis tuleb olla ühiskonnas toimuvaga. Kuna esimese olümpiaadi elektrooniline eelvoor oli edukas - 738 põhikooli ja 742 gümnaasiumi õpilast, siis korraldataksegi selle olümpiaadi eelvoor ka edaspidi elektroonilisena. Olümpiaadi osalejate arv kooliti ei ole piiratud, osa saavad võtta kõik soovijad. Esimestel aastatel oli probleeme tehniliste küsimustega, nt serveriga, jooksis kokku, ent hea partner EENET lahendas selle probleemi kiirelt. Edaspidi on olnud tõrkeid peamiselt koolide arvutisüsteemist lähtuvalt. Viimased kaks eelvooru on toimunud HARNO Moodle keskkonnas ja server on hästi vastu pidanud umbes kahele tuhandele testi täitjale eelvoorudes.

Ühiskonnaõpetuse olümpiaadi ellukutsuja ja viie esimese võistluse korraldaja ja koordinaator oli Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Aare Ristikivi. Viimased kaks võistlust on olnud Sillamäe Gümnaasiumi õpetaja Aive Küngi koordineerida.

Ühiskonnaõpetuse olümpiaad on pidevalt arenev ainevõistlus. Kui esimesed viis olümpiaadi toimusid kahes vanuseastmes – gümnaasium ja põhikooli kolmas aste, siis alates VI olümpiaadist 2018. aastal lisandus ka põhikooli II kooliastme võistlus ja uuel, 2022. õppeaastal lisame III kooliastme meeskonnavõistluse.

EAÜS korraldab olümpiaade ise, et anda seltsi liikmetele võimalus enesearenguks. Praegusse ühiskonnaõpetuse olümpiaadi korraldustoimkonda kuulub õpetajaid erinevatest Eesti koolidest, alates Hiiumaast ja lõpetades Võrumaaga. Leiame, et õpetajal on vähe karjäärivõimalusi ning olümpiaadi eelvooru küsimuste koostamine on õpetajale hea väljund oma võimete proovimiseks.

Ühiskonnaõpetuse olümpiaadide võitjatest on saanud tublid noored teadlased, näiteks esimese võistluse võitnud Andres Nõmmik on doktorant Helsingi ülikoolis ja põhikooli astmes võitnud Sven Erik Ojavee on seda Lausanne ülikoolis.

EAÜS ei korralda ühiskonnaõpetuse olümpiaadi siiski Tartu Ülikooli toeta, viis esimest aastat oli meie ülikooli poolne partner ja žürii liige ühiskonnateadlane Rein Toomla, tema töö alates kuuendast ainevõistlusest võttis üle Heiko Pääbo Johan Skytte poliitikauuringute instituudist.

Eesti Ajaloo ja Ühiskonnaõpetajate Seltsil on hea meel tõdeda, et olümpiaadist osavõtt on arvukas ning häid tulemusi jagub maakondadesse üle Eesti.

Õpetajate Leht, nr. 6, 13 veebruar 2009

Õpetajate Leht, nr. 20, 22 mai 2009

OLÜMPIAADI KODULEHT

Olümpiaadide kokkuvõte (Muusikaolümpiaadid 2002-2020)

Muusikaolümpiaadid

Ene Kangron, Eesti muusikaolümpiaadide korraldustoimkonna juht 2002-2022, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Rahvusvahelise Muusikaolümpiaadi Akadeemilise Komitee president al 2016, Eesti Muusikaõpetajate Liidu väliskoostöö juht

Muusikaolümpiaadid Eestis said alguse 2002. aastal ning need on toimunud koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Muusikaõpetajate Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga.

Muusikaolümpiaadi eesmärgid on:

luua muusikaliselt andekatele noortele võimalus ja motivatsioon loovaks muusikaliseks eneseväljenduseks;
innustada noori tegelema omaloominguga (teose loomiseks võib kasutada vokaali, akustilisi muusikainstrumente ning elektroakustilisi, audiovisuaalseid ja multimeedia vahendeid);
pakkuda osalejatele võimalusi omaloominguliste teoste kõlamiseks laiema kuulajaskonna ees;
arendada muusikalist kirjaoskust kui eeldust loominguliseks tegevuseks;
väärtustada muusikaõpetust kui loovainet riiklikus õppekavas;
luua muusikaliselt andekatele õpilastele võimalus osaleda nii maakondlikel, üleriigilistel kui rahvusvahelistel võistlustel.

Muusikaolümpiaad toimub kahes vanuserühmas (põhikool ja gümnaasium) ja iga kahe aasta järel. Olümpiaad koosneb kolmes osast: eelnevalt ette valmistatud omaloomingulise teose esitamine, laulu esitamine ja muusikalise kirjaoskuse test koos muusika kuulamise ning noodilugemise harjutustega. Gümnaasiumiastme ülesannetesse lisandub ka eelnevalt ette valmistatud kontserdiarvustus. Muusikaolümpiaadid toimuvad kahes voorus, maakondliku vooru võitjad kutsutakse üleriigilisse vooru ning üleriigilise vooru kolm parimat mõlemast vanuserühmast saavad võimaluse osaleda rahvusvahelisel olümpiaadil.

Seni toimunud üksteist üleriigilist olümpiaadi on loonud paljudele muusikahuvilistele ja andekatele noortele võimalusi oma muusikateoreetiliste teadmiste rakendamiseks nii muusika loomisel kui selle esitamisel. See on arendanud osalejate loovat mõtlemist ning toonud kuulajate ette nauditavaid omaloomingulisi muusikateoseid, mida on kõrgelt hinnanud nii kuulajad kui ka heliloojad-žüriiliikmed. Olümpiaadi muusika esitamise voorud on kuulajatele avatud kontsertesinemised.

Aastaks 2011 jõudis muusikaolümpiaadi korraldav toimkond veendumusele, et olümpiaadidel esinenud andekad õpilased vajavad ka rahvusvahelist väljundit.

Kuna Euroopas analoog puudus, oli Muusikaõpetajate Liidul võimalus tutvustada muusikaolümpiaadi ideed Euroopa Koolimuusika Assotsiatsioonile (EAS) ning toetudes Eesti pikaajalisele kogemusele algatada rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide korraldamist Euroopas.

Konsortsiumiga liitus esialgu kuus riiki: Poola, Sloveenia, Soome, Leedu, Läti ja Eesti. Nendest Poola, Sloveenia, Leedu ja Läti viisid eelnevalt läbi ka oma maa esimesed rahvuslikud muusikaolümpiaadid.

Esimene rahvusvaheline muusikaolümpiaad toimus 2012 Tallinnas, edasi 2014 Riias, 2016 Klaipedas, 2018 Tallinnas. Viies olümpiaad toimus aastal 2022 virtuaalselt, korraldajaks Ljubljana (Sloveenia).

2016 loodi rahvusvahelise muusikaolümpiaadi akadeemiline komitee (Academic Committee of the International Music Olympiad), kuhu kuulub üks liige igast osalevast riigist. Komitee ülesandeks on kavandada rahvusvaheliste muusikaolümpiaadide sisulist tööd ning koordineerida nende läbiviimist.

Muusikaolümpiaadide 20 aasta pikkune lugu on kuulajate ette toonud mitmeid tänaseks tuntud artiste, nagu näiteks lauljad Marianne Leibur, Artjom Savitski, Kaarel Orumägi, heliloojad Sander Pehk, Karin Kuulpak (praegu Tuul), dirigent Mai Simson, muusikud Anna-Liisa Eller, Triinu Piirsalu, Mikk Kaasik jt. Paljud olümpiaadidel osalenud on jätkanud või jätkamas muusikaõpinguid erinevatel erialadel. Lisaks võime kindlad olla, et kõik aegade jooksul olümpiaadidel osalenud noored on saanud kindla sõbra kogu eluks - muusika.

Kõigi Eestis toimunud muusikaolümpiaadide patrooniks on olnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor (prof Peep Lassmann, prof Ivari Ilja).

2022.a. Gümnaasiumiastme võitja esitamas omaloomingut

2022.a olümpiaadi võitjad lõputseremoonial

Koit, nr. 36, 25 märts 1976

Punalipp : EKP Jõgeva Rajoonikomitee ja Jõgeva Rajooni RSN häälekandja, nr. 34, 20 märts 1976

Õpetajate Leht, nr. 12, 26 märts 2004

Õpetajate Leht 9.11.2018 Muusikaolümpiaad on missioon

Eesti Väitlusseltsi KODULEHT

OLÜMPIAADI KODULEHT

Inimeseõpetuse olümpiaad – aastast 2011

Meenutused panid kirja Margit Kagadze, Anna-Liisa Jõgi ja Tiia Pertel

Inimeseõpetuse vabariiklik olümpiaad on olümpiaadikalendris 2011. aasta kevadest. Olümpiaadi korraldab Inimeseõpetuse Ühing Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel. Võistlus on suunatud 5. - 8. klasside õpilastele ning koosneb piirkondlikust ja vabariiklikust voorust. Olümpiaadiga selgitatakse välja ja tunnustatakse parimaid inimeseõpetuse ainetundjaid ja nende õpetajaid. Eesmärk on toetada õpilaste süvendatud enesetäiendamist õppeaines, kus on fookuses iseenda tundmine, tervist toetav käitumine ja sotsiaalsete oskuste arendamine.

Olümpiaadi korraldamisel on Inimeseõpetuse Ühing teinud tihedat koostööd Tervise Arengu Instituudi (TAI), Maanteeameti, Eesti Tervishoiumuuseumi, Tartu Ülikooli Liikumislabori, Eesti Tervisedenduse Ühingu ning Tartu Ülikooli Teaduskooliga. Olümpiaadi veebipõhised piirkondlikud voorud on viidud läbi koostöös Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrguga EENet.

Vabariiklikku vooru on saanud kutse iga maakonna parimad ainetundjad piirkonnavooru tulemuste alusel. Lõppvõistlused on viidud läbi koostöös TAI-ga. Lõppvõistlus on koosnenud individuaalsest ja grupitööst. Õpilased on pannud oma teadmised ja oskused proovile näiteks tervisliku toitumise, esmaabi, kehalise aktiivsuse, ohutu liiklemise küsimustes, probleemide lahendamises, väitluses ja sotsiaalreklaamide loomises. Seniste olümpiaadide tagasiside on näidanud, et õpilastele on eriliselt meeldinud olümpiaadi grupitöö osa, kus lisaks ülesannete lahendamisele saab rakendada meeskonnatöö oskusi ja tutvuda kaasvõistlejatega.

Olümpiaaditöid koostavad tunnustatud tegevõpetajad kaasates sisulistesse küsimustesse Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli õppejõud ja teadlased ning TAI erialaeksperdid. Olümpiaaditööde koostamisel toetutakse põhikooli riiklikus õppekavas toodud inimeseõpetuse õpitulemustele ning õppekava läbivatele teemadele.

Korraldaja

Inimeseõpetuse Ühing (IÜ) on 2003. aastal loodud mittetulunduslik organisatsioon, mis koondab inimeseõpetuse õpetajaid ja arendajaid. IÜ igapäevane töö tähendab infovahetust ja koostööd haridusorganisatsioonidega, õppematerjalide loomist ja kaasalöömist õppekavaarenduses. Rohkem infot leiab aineliidu kodulehelt https://inimeseopetaja.weebly.com/

Võistlustööde koostamise ja hindamise juures on läbi aastate olnud mitmed tegevõpetajad, ülikoolide õppejõud ja koostööpartnerite esindajad: Anna-Liisa Jõgi, Katri Kütt, Riina Meidla, Ülle Säälik, Kersti Lepik, Merike Kull, Katrin Kullasepp, Helve Saat, Tiia Pertel, Liina Kokk, Heli Maaslieb, Merit Luik, Eva Palk, Liivi Ilves, Silja Piir, Day-Lee Holm, Inga Otsa, Katrina Tammistu, Karin Pärtel, Margit Kagadze, Heli Israel, Riina Timberg, Krista Saadoja, Mart Kimmel jt.

Olümpiaadi žüriisse on kuulunud Merike Kull (Tartu Ülikool), Tiia Pertel (TAI), Katrin Kullasepp (Tallinna Ülikool), Helve Saat (Tallinna Ülikool), Anna-Liisa Jõgi (Tallinna Ülikool), Margit Kagadze (IÜ) ja Liina Kokk (Eesti Tervisedenduse Ühing).

Olümpiaadi lõppvooru avamiseks oleme palunud tervitussõnu ütlema nii ministreid kui valdkonna eestkõnelejaid, kes on innustanud noori tegema terviseteadlikke valikuid. Nii on noored saanud kohtuda TAI juhtide Maris Jesse ja Annika Veimeriga, ministritest on inimeseõpetuse olümpiaadi avanud Hanno Pevkur, Tõnis Lukas, Jevgeni Ossinovski.

Arvudest:

2010/2011 õa piirkonnavoorus 1006 õpilast, lõppvoorus 134 õpilast

2013/2014 õa piirkonnavoorus 985 õpilast, lõppvoorus 78 õpilast

2014/2015 õa piirkonnavoorus 1155 õpilast, lõppvoorus 78 õpilast

2016/2017 õa piirkonnavoorus 1204 õpilast, lõppvoorus 80 õpilast

2018/2019 õa piirkonnavoorus 1078 õpilast, lõppvoorus 84 õpilast

2020/2021 õa piirkonnavoorus 741 õpilast, lõppvooru pandeemia tõttu ei toimunud